Miks Pärnu?

Alea iacta est!

Peale pikka kaalumist otsustasin nõustuda sõprade ja mõttekaaslastega, kes soovisid, et ma kandideeriks kohalikel valimistel. Otsustasin seda teha Pärnus, kus on mu juured: isa on põline pärnakas, Mardi ema Age suguvõsa on Pärnu linnas elanud alates 18. sajandist ehk Põhjasõja järgsest ajast. Vanaisa Enn oli samuti Pärnumaa mees, tema suguvõsa on pärit Paadremaalt. Samasse kanti sai vanavanaisa Jüri peale Vabadussõda asundustalu haavata saamise eest. Memm ja Taat puhkavad Pärnus Alevi kalmistul, kuhu on maetud ka minu noorelt surnud onu Vahur, samas rahulas on ka vanaema isa Ludvig.

Kuigi ma ise olen sündinud ja elanud Tallinnas, olen Pärnuga lapsest saati tihedalt seotud olnud. Suveks viidi meid ikka mitmeks kuuks vanavanemate juurde Sääse tänavale, kust sai kiiresti kas mere äärde või läbi pargi tollal veel eksisteerinud lõbustusparki. Veidi hiljem hakkasime suvitama Pärnumaal Varbla vallas, kus mina ja mu õed veedavad siiani oma suvepuhkuseid. Tädipoeg Enn elab ja töötab praegugi Pärnus, juhtides linna suurimat Eliisabeti kogudust.

Kõik see on muutnud Pärnu linna mulle eriliselt lähedaseks ja armsaks ning seda suurema kurvastusega vaatasin pealt, kuidas seal nii nagu mujal Eestis muutus valitsemine järjest jõhkramaks varastamiseks ja ülbitsemiseks nende poolt, kes peaks linna hea käekäigu eest hoolitsema nende vastu, kes linna tegelikult kannavad.

Niisiis otsustasin juba suvel, et kui ma üldse sügisestel valimistel kandideerin, teen seda Pärnus.

10 000 häält on suur jõud! Aitäh!

Tänan kõiki inimesi üle kogu Eesti, kes minu poolt hääletasid ja näitasid sellega üles suurt usaldust ning toetust minu seisukohtade suhtes.

Neil valimistel sai selgeks, et meid, kes me peame oluliseks Eesti riigi, rahva ja kultuuri säilimist, on rohkem kui enamikul parteidel liikmeid.

Asjaolu, et sain üksikkandidaadina kahe praeguse parlamendierakonnaga - Rahvaliit ja Rohelised - peaaegu võrdselt hääli, veenab mind, et rahvuslik-konservatiivsel platvormil, mida ma esindan, on Eestis tugev ja kasvav kandepind.

Tänan kõiki inimesi, kes minu kampaaniat rahaliselt toetasid. Ülimalt nappide vahenditega kampaania eelarvele oli see oluline täiendus.

Loomulikult tänan oma perekonda, abikaasat ja kolme tütart, kes mind kogu kampaania kestel toetasid ja pea peale pööratud elurütmi vapralt üle elasid.

Olen suure tänu võlgu oma väikesele, kuid üliusinale kampaaniameeskonnale ning kõigile neile vabatahtlikele üle Eesti, kes mu ideede tutvustamisele kaasa aitasid

Hea valija, kinnitan, et teie hääl läks õigesse kohta ja te ei pea oma otsust kahetsema.

Tunnen kohustust jätkata tööd Eesti rahvuslike huvide kaitseks ning eestluse aatest taganenud poliitkartellile surve avaldamiseks, et Eesti oleks jätkuvalt eestlaste maa.

Pühapäevane valimistulemus peaks veenma kõiki nende eesmärkide elujõulisuses ja poliitilises teostatavuses.

Tegevus Eesti rahva huvide eest jätkub!

Targem kui 5b

Täna toimus Kuku raadio otseeetris viktoriini moodi mälumäng, kus mõõdeti europarlamenti kandideerivate inimeste teadmisi Euroopa Liidu ja elu kohta laiemalt. Rõõm raporteerida, et sain auhinnalise teise koha, ehkki tuleb kohe möönda, et jagan kohta kahe kandidaadiga.

Esikoha napsas Riigikogus euroliidu komisjoni juhtiv Marko Mihkelson, mis on loogiline. Samas paneb imestama mõnede kandidaatide teadmatus üldhariduslikes euroküsimustes. Näiteks üksikkandidaat Indrek Tarand jäi tagant poolt teiseks, temast veel nõrgemate teadmistega oli Ühendatud Vasakpartei eakas kandidaat Malle Salupere.

Küsimused ise olid üsna ebaühtlase tasemega, mõned täitsa kirved, teised ilmselt kõigile lihtsad – seda näitas ka asjaolu, et mõne küsimuse puhul vastasid kõik osalejad õigesti, mõne puhul ei tulnud aga ainumatki õiget vastust.

Ühe miniviktoriini peale ei tasu veel järeldusi tegema hakata, aga kõrva taha maksab panna, et lisaks heale esinemisoskusele ja keeleoskustele peaks kandidaadilt siiski nõudma ka elementaarset teadmistepagasit euroliidu osas.

Kokku esitati 17 küsimust, millele iga kandidaat minuti jooksul kirjalikult vastama pidi. Tulemused olid järgmised:

Marko Mihkelson (IRL) - 12 punkti
Anto Liivat (RL), Peep Mardiste (Rohelised), Martin Helme (üksikkandidaat) - 9 punkti
Kalev Kallemets (Reformierakond) - 8 punkti
Märt Õigus (üksikkandidaat) - 7 punkti
Enn Eesmaa (Keskerakond) ja Sven Mikser (sotsid) - 6 punkti
Indrek Tarand (Üksikkandidaat) ja Peeter Võsu (Kristlased) - 5 punkti
Malle Salupere (Vasakpartei) - 2 punkti

Usk eurosse sureb viimasena

Siim Kallas ei ütle otse välja, kas ta ise usub võimalusse minna 2011. aastal eurole üle, aga kinnitab, et usku peab olema. Tõesti-tõesti, kui meil oleks kasvõi sinepiiva suurune usk, siis saaksime panna mooruspuu kõndima.

Paraku ei usu mina, et keegi enam Eesti valitsevatest ringkondadest, Kallas, Ansip, Ilves või Laar kaasa arvatud, usuks euro tulekusse. Jutt eurost on lihtsalt nagu katkine plaat, mis ühte ja sama joru korrutab ja mida keegi ei mõista millegi paremaga asendada. Eurojutt – nüüd siis euro usu jutt – on lihtsalt jutt, mida räägitakse, sest ühtegi muud sõnumit Eesti majanduse kohta ei osata ka välja paisata.

Ometi on need sõnumid olemas. Me ei tee ju eelarvekärpeid tegelikult mitte euro pärast, vaid selle pärast, et vältida riigi maksevõimetust, võlastumist ja sattumist veelgi enam võõrast käsutajate (IMF, Euroopa Komisjon jne) käe alla.

Eurousu asemel võiks valitsus asuda looma riiklikku krediidiasutust, mis aitaks meie ettevõtlust ja sunniks Rootsi panku ümber mõtlema oma neokolonialistlikku käitumist siin riigis. Plaane on veel teisigi, avalikkust peaks nendest teavitama, mitte udutama eurost.

Aga teadagi, usk sureb viimasena. Valitsusringkondades ilmselt sureb viimasena usk euro päästvasse mõjusse.

BNS pressikonverents täies pikkuses

Eelmise nädala reedel korraldas BNS üksikkandidaatide pressikonverentsi, mida Eesti meedia mõningal määral ka kajastas. Kõige sisukama klipi tegi ERR raadiouudiste toimetus. Et infot ilma filtrita tarbida, panen siia üles lingi, millelt on võimalik näha ja kuulda kogu juttu täies pikkuses.

Kliki SIIA

“Said just kaks häält juurde”

Viibisin laupäeval Türi lillelaadal, kus jagasin inimestele oma infomaterjali ja vestlesin inimestega. Selle aja jooksul oli isiklik kontakt sadade inimestega ja ausalt öelda ei mõista ma, miks poliitikud nii harva rahvaga näost-näkku, silmast-silma kohtuvad. Laadalkäik oli üdini ja ainult positiivne.

Arvukalt oli neid, kes tulid ise juurde, surusid kätt, soovisid jõudu ja edu ning kinnitasid, et kavatsevad kindlasti minu poolt hääletada. Üks meesterahvas teatas, et tal oli see plaan nagunii, aga tal on lihtsalt väga hea meel, et sai minuga isiklikult juttu puhuda ja kätt pigistada. Taolised vestlused tõstavad moraali mõõtmatult.

Enamik inimesi olid aga sellised, kes, kui ma neil nööbist kinni võtsin, end tutvustasin ja valimistest rääkima hakkasin, ütlesid, et nad teavad küll, kes ma olen ja kaaluvad minu poolt hääletamist nagunii. Absoluutne enamus inimesi, kellega vestlesin, kinnitasid, et mitte ühegi partei poolt nad mitte mingil juhul hääletada ei taha ja kavatsevad toetada üksikkandidaati. Üks mees teatas, et kui ma oleksin mõni parteilasest kandidaat, siis oleks mind ähvardanud ketukas, üksikkandidaadi suhtes on ta aga sõbralikult meelestatud. Hmm, võibolla siiski on teatud põhjused, miks toompealasi tihti rahva hulgas näha ei ole.

Aga oli ka piisavalt inimesi, kes ei kavatsenudki valima minna. Põhjused ikka needsamad, mis on välja tulnud juba varasematel kohtumistel: valimissüsteemi vastane protest, Eesti vähene häälekaal europarlamendis, pettumus senistes saadikutes ja kogu poliitilises koorekihis laiemalt. Õige tihti küsiti: mida sa meile lubad! Teine tavaline küsimus oli: kust me teame, et sa samasuguseks ei muutu! Juhtisin siis inimeste tähelepanu sellele, et mul on juba praegu selgelt erinev programm, ma olen ainus kandidaat, kes rõhutab Eesti riigi ja rahva huvide kaitset, mitte ei keeruta õõnsaid eurojutupunkte. Just ühe sellise vestluse järel teatas sümpaatne abielupaar, kes jutu alguses plaanis valima mitte minna: hüva, said praegu just kaks häält juurde!

Valitsuskriisist

Paar sõna alanud valitsuskriisist. Mul on hea meel, et Ansip võttis kuulda Terve Mõistuse Sündikaadi nõu ja annab sotsidele kinga. Mida kiiremini lõpetada valitsuses blokki paneva jõu tegevus seal, seda parem Eestile.

Asemele kutsutav Rahvaliit on muidugi üsna heas kauplemispositsioonis. Päris kindlasti ei taha Reform minna müts näpus tagasi sotside ukse taha, järelikult peavad nad kellegi teise saama ja tema tingimustega nõus olema. Moe pärast on küll alustatud juttu ka rohelistega, aga see on pigem ilmselt Rahvaliidule surve avaldamiseks.

Seega võib Rahvaliit tulla valitsusse endale päris soodsatel tingimustel (kes teab, äkki puudutavad need ka salaleppeid justiitsvallas, kus rahvaliitlastel on palju mängus). Pole võimatu, et reform peab tegema mõned märkimisväärsed maailmavaatelised järeleandmised, et rahvaliitlased saaks maandada süüdistuse, nagu ei kaitseks nad rõhutute huve. Sellist trummi sotsid juba taovad.

Kasu oleks sotside väljavahetamisest vähemalt nii palju, et esiteks saaks Eesti endale ideoloogi asemel ilmselt kompetentsema rahandusministri, teiseks kaoks valitsusest vähemalt esialgu ära jonnipunnide kamp, kes blokeerivad kriisi ajal kõiki otsuseid.

Ajakirjanduseetikast valimiste eel

Täna võttis TV 3 üles minu kaebuse Avaliku Sõna Nõukokku seoses sellega, et Tarand on ühteaegu kandidaat ja samas TV3-s ja Kukus saatejuht. Eks TV 3 üritas eelkõige end puhtaks pesta, sest ei ole ju võimalik, et sealsed inimesed on nii meediakauged, et ei saa aru, milles seisneb probleem. Probleem on ajakirjanduseetikas ja nii kandidaadi kui väljaannete huvide konfliktis, millele tavaliselt on leitud lahendus, võttes kandideeriv ajakirjanik valimiste eel ajutiselt eetrist maha, seekord millegipärast mitte.

Tekkinud (tekitatud?) 0n väär arusaam, nagu ma oleks kitunud Tarandi peale. See on vale. Ma palusin ASN hinnangut VÄLJAANNETE KÄITUMISELE. Kogu lugu. Siinjuures tuleb rõhutada, et ma isegi ei teavitanud oma pöördumisest meediat, sest pidasin mõistlikumaks lasta ASN-il ja asjaga seotud väljaannetel teema kõigepealt läbi arutada. Nüüd seda enam muidugi teha ei saa.

Et asjasse selgust tuua, panen siia oma emaili, mille ASN-ile saatsin:

Palun Avaliku Sõna Nõukogu hinnangut Kuku raadios 24. aprillil 2009 eetris olnud saatele Nädala tegija, kus saatejuht, Euroopa Parlamenti pürgiv Indrek Tarand intervjueeris pool saateajast iseennast. Saate link http://podcast.kuku.ee/saated/nadala-tegija.

Leian, et Kuku raadio on eksinud Eesti ajakirjanduseetika koodeksi punktide 6.1 ja 6.2 vastu, mille kohaselt reklaam ja suhtekorraldusmaterjal peavad olema auditooriumi jaoks selgelt eristatud ajakirjanduslikust tekstist/pildist, ning ajakirjanikud ja alalised välisautorid ei edasta samas kanalis reklaamteateid ega kirjuta oma väljaandes oma nime all kommertstekste.

Ühtlasi palun hinnangut sellele, kas asjaolu, et Indrek Tarand juhib aktiivsel kampaaniaperioodil TV3s saadet „Targem kui 5b”, on kooskõlas hea tava ning ajakirjanduseetika normidega.

On mõistetav, et ajakirjanduses töötav inimene püüab kampaanias maksimaalselt rakendada oma positsiooni, kuid taolisel inimesel on paratamatu huvide konflikt ja sellise olukorra peab lahendama keegi teine.

Indrek Tarandi tegutsemine saatejuhina europarlamendi kampaania perioodil on ebaaus kõigi ülejäänud kandidaatide suhtes ning õõnestab meediaväljaannete usaldusväärsust sõltumatute ja erapooletute kanalitena.

Aprillimässajatele tuleb esitada uus süüdistus

Eesti Rahvuslik Liikumine nõudis juba jaanuaris, et farsiks kujunenud kohtuprotsess aprillimässu korraldajate üle tuleb sellisel kujul lõpetada ja hakata Eesti julgeolekut tõsiselt ning tõhusalt ka kohtus kaitsma.

Juba jaanuaris oli selge, et sama süüdistusega, millega prokurör alama astme kohtus kaotas, pole võimalik järgmistes astmetes süüdi mõistvat otsust saavutada. Oli ka selge, et süüdistus oli vildakas, sest Eesti riigivõim püüdis jätta muljet, et tegemist oli vaid mingi arusaamatul põhjusel tekkinud laamendamisega, mitte organiseeritud ja massilise rünnakuga Eesti põhiseadusliku korra ning põlisrahva vastu.

Nüüd, peale järjekordset häbistavat lüüa saamist kohtus, peaks prokuratuur rahvuslaste soovitusi täie tõsidusega arvesse võtma. Süüdistus peab endas hõlmama 1) põhiseadusliku korra õõnestamist ja kukutamise katset, 2) rahvusliku vaenu õhutamist, 3) varavastases tegevuses, 4) sellele kõigele ässitamises.

Eelnenud nädalavahetus näitas taas kord, et liiga paljud siinsed venelased tõlgendavad aprillimässu osalejate ja organisaatorite suhtes üles näidatud leebust Eesti riigi tahtmatuse ja suutmatusena end maksma panna ning kaitsta põlisrahva huve ja väärikust. Taoline kapitulatsioonipoliitika saab viia vaid eestlaste võõrandumisele oma riigist ning teravuste püsimisele põlisrahva ja immigrantide vahel.

Parteid tekitavad rahvas eurovalimiste tüdimust

Kolmapäeva õhtul toimus eurosaadikute valimisdebatt Rakveres Kolledžis. Aja vaimu näitas see, et väitlejaid oli täpselt kaks korda enam kuulajatest. Saalis istus neli inimest pluss korraldajad.

Moderaator Rein Sikk küsis, kas sellises seisus on ikka mõtet väitlema asuda ja mitmed riigikogujad olid juba valmis minema jalutama. Ma leidsin, et kui kohal on kasvõi üks valija, siis tuleb debatt korraldada.

Vähene rahva huvi ei ole ei korraldajate süü ega rakverelaste eripära. Viimase kahe nädala jooksul toimunud debatid ja kohtumised rahvaga kinnitavad igal pool sama asja: rahvas on eurovalimiste suhtes tülpinud, pettunud ja käega löönud.

Eurovalimiste kontekstis ollakse vihased kehtiva valimissüsteemi peale ning küsitakse õigustatult “mis mul sellest kõigest kasu” ja “mis vahet neil kandidaatidel on”.

Inimeste pettumine meie poliitilises eliidis väljendub poliitikute ja valimiste ignoreerimises. Ja miks ei peakski rahvas olema pettunud? Kui mind ei oleks eilsel debatil olnud, oleks etableerunud rääkinud ühte ja sama asju. Nad on rahul asjade seisuga, oma positsiooniga, nad ei näe probleemi immigratsioonis ega Lissaboni leppes. Eesti huvide eest võitlemine polevat üldse mingi mõistlik tegevus, võidelda tuleb nende arvates hoopis Euroopa huvide eest jne, jne. Sisuliselt on neil kõigis olulisemates küsimustes sama seisukoht, üksteisele torgatakse õelusi vaid stiilierisuste rõhutamiseks.

Ainult seetõttu, et valimistel on üleval ka tegelikke alternatiive pakkuvad üksikkandidaadid, on neil valimistel loota ka reaalset debatti ning eksisteerib võimalus anda hääl kartellivälistele jõududele. Peaasi, et inimesed pettumuse, apaatia ja huvipuuduse tõttu valimistele tulemata ei jäta. Ainult üksikandidaate valides on võimalik anda oma hääl võõrandunud partokraatia vastu.

Head ideed levivad

Juba aastaid kurdetakse, et Eesti poliitikas pole värskeid ideid. Põhjus väga lihtne: ükski poliitik ei julge hea ideega lagedale tulla, sest kardab, et konkurendid varastavad selle ära. Sotsid kurdavad tänini, et Savisaar näppas nende astmelise tulumaksu idee ära ja kuna avalikkusele pakkus selle välja partei esimees, siis muutus teema tükiks ajaks kõlbmatuks.

Minu meelest on tegu siiski väiklase lähenemisega. Ma arvan, et kui sinu poolt välja pakutud ja sulle sümpaatsed ideed lähevad võimalikult laia ringlusse ja võetakse võimalikult paljude poolt omaks, siis on see ju hea.

Seetõttu ongi mul hea meel tõdeda, et riigikogu euroasjade komisjoni esimees Marko Mihkelson on pea terve paketina üle võtnud minu valimisplatvormi! Oma paar päeva tagasi tehtud blogipostituse all “Eesti järgmised sihid Euroopa Liidus” loetleb ta ilusti üles kõik need programmilised eesmärgid, mida ma esitlesin, kui paar nädalat tagasi oma kandidatuuri välja kuulutasin. Tubli, Marko! Pole häbiasi teiste heade mõtete teostamisele kaasa aidata! Tähtis pole mitte see, kes saab kiita, vaid see, et asjad on tehtud, on ju nii?

Nii murtaksegi kartelli! Kartellil on mõtet ainult siis, kui kõik samu reegleid järgivad. Kohe, kui ilmub välja mõni kandidaat, kes esitab kartelliväliseid seisukohti immigratsioonist, energiapoliitikast, venepoliitikast, liikmesriikide võrdsest kohtlemisest ja Eesti ettevõtete huvide kaitsmisest, kaob ära igasugune mõte neid teemasid ümmarguse euromullitamise varjus maha vaikida.

Siiski, väike kahtlus mind närib. Kui vaadata, kuidas praeguse poliitilise koorekihi esindajad on senini toime tulnud teistelt laenatud heade ideede rakendamisega, siis ei ole põhjust loota, et nad suudaks midagi muud paremat korda saata, kui need ideed pea peale pöörata või lihtsalt ära lörtsida.

Ansipi järjekordne vale

Peaminister Ansip kinnitab, et Eesti on euroliidu liikmena ainult kasu saanud ja vannutab, et meil oleks praeguses maailmamajanduskriisi palju raskem väljaspool liitu olles. Kuidas on asjad tegelikult?

Eesti majanduskasv oli enne liitumist 5-6 protsenti aastas, olles ilusti taastunud 90ndate lõpu Aasia kriisist. Liitu minnes tõusis meie kasv 10-12 protsendi peale. Aga mille arvelt?
Kasv tuli Rootsi pankade ülilõdva laenupoliitika arvelt, mis sai teoks seetõttu, et rootslased uskusid meie ja oma „ekspertide“ juttu usalduse suurenemisest justkui ainult seetõttu, et Eesti on EL-is.

Viimaste aastate laenurallit poleks olnud, kui me ei oleks olnud EL-is. Oleks olnud suurem „umbusaldus“ ehk ettevaatlikkus, karmimad nõuded laenajatele, suurem omafinantseeringu nõudmine jne. Kõik see oleks tähendanud, et laenamine oleks olnud mõistlik. Majanduskasv oleks olnud jätkuvalt 5-6 protsenti aastas, ehitus- ja kinnisvarabuumi asemel oleks olnud hea kasv neis sektorites.

Kõrgelt kukkumine on ikka valusam. Buumimulli lõhkemine on võimalik seetõttu, et buum üldse tekkis. Ja tekkis ta seetõttu, et oleme ELi liikmed. Loomulikult puudutaks maailmamajanduse kriis meid ka praegusel juhul nagunii, aga me läheks sellele vastu oluliselt väiksema võlakoormaga erasektoris.

Kolmapäevasel saadikukandidaatide debatil Pärnus kinnitas rahandusminister Padar, et „üksi me sellest välja ei tule“ ja EL ning euro aitavad meid kriisist välja. Kullakesed, Iirimaa, Kreeka, Portugal, itaalia, Hispaania on riikliku pankroti äärel.

Nende majanduslangus on meiega samas suurusjärgus, eelarvedefitsiidid kolm-neli korda suuremad, riigi võlakoormad lähenemas või Itaalia puhul ületanud kogu SKP-d. Saksamaa, mis on seni maksnud kinni euro püsimise nimel kõigi nende riikide võlgu, ei suuda seda enam teha.
Nende majandus kukub 8-9 protsenti, töötuid on juba 6 miljonit. Eksport on täielikult kokku kukkunud. See ei ole seltskond, kes meid kriisist välja aitaks, pigem tõmbab meid aina sügavamale.

Tule minuga kohtuma!

Eeloleval nädalavahetusel võin blogida hõredamalt, sest kohtun Tartumaa rahvaga ja tutvustan oma seisukohti. Panen kohtumiste ajakava ka siia.

1. mai kl 17 Ülenurme Noortekeskus
1. mai kl 19 Nõo Päevakeskus
2. mai kl 12 Luunja raamatukogu
2. mai kl 19 Rõngu Rahvamaja
3. mai kl 12 Elva Matkakeskus (jaamahoone)

Jaak Valge toetusavaldus

Mul on hea meel, et mu kandidatuuri Euroopa Parlamenti asus toetama Tartu Ülikooli majandusajaloolane Jaak Valge.

Valge ütleb: "Ma ei ütle sugugi, et mina temaga kõikides küsimustes alati ühel meelel oleksin. Kuid asi, mida ma kindlasti tean, on see, et Martin on siiras ja usaldusväärne. Kui ta europarlamenti saab, ei muutu ta senise hästi kinnimakstud süsteemi osaks, vaid jätkab oma põhimõttekindlat joont, pidades samal ajal tihedat sidet oma valijatega. Kui te leiate, et see on just see, mida te oma esindajalt soovide, siis kaaluge võimalust valida Martin Helme."

Kogu pöördumise tekst leiad siit.

Rahva hääle väikene võit Pärnus

Täna toimus europarlamendi kandidaatide debatt Pärnu Keskraamatukogus. Debati korraldajaks oli Euroopa komisjoni esindus ja Euroopa parlamendi infobüroo Eestis, mistõttu pole eriti üllatav, et korraldajate poolsed reeglid eirasid demokraatlikke põhimõtteid.

Nimelt on korraldajatel kavas pidada üle Eesti kuus debatti parlamendis esindatud parteidele , kuid ainult üks debatt kõigile ülejäänud kandidaatidele. Näib, nagu Euroopas oleks juba ette ära otsustatud, millised poliitilised jõud europarlamenti pääsevad.

Kuid tänane päev näitas, et rahvas ei ole sellega nõus. Saali kogunenud inimesed, keda võis olla ligi sadakond, nõudsid, et ka minule kui üksikkandidaadile tuleb võrdselt sõna anda, ja nii ei jäänud korraldajatel muud üle, kui rahva tahtele erandkorras vastu tulla.

Loodan siiralt, et korraldajad edaspidi loobuvad ebaõiglasest vahetegemisest ja annavad võrdselt sõna kõigile 17 üles seatud kandidaadile (11 parteid, kuus üksikkandidaati). Kuidas seda praktikas teha, on vaid tehniline küsimus, millele ei tohiks ohvriks tuua demokraatlikke printsiipe.

Debatt ise kulges rahulikult ja oleks rahva ilmselt täiesti magama ajanud, kui ma ei oleks parteisid torkinud. Paaris kohas läks siiski ka teravaks. Kui rahandusminister Padar rääkis, et kui nüüd ei tehta eelarvega nii, nagu sotsid tahavad, siis ei hakka õpetajad, politseinikud, tuletõrjujad ja arstiõed enam sügisel palka saama. Ütlesin talle otse, et tegemist on tüüpilise poliitikute poolse rahva ähvardamisega, et kui te nüüd ei tee, nagu meie käsime, siis te alles saate.

Pole eriti üllatav, et parlamendiparteid lähevad eurovalimistele üksteisest sisuliselt eristumata, rääkides samasugust õõnest kiidujuttu endale ja Euroopa Liidule. Kohe esimese sõnavooru ajal küsisin, kas keegi ometi kavatseb ka Eesti riigi ja rahva huve kaitsma hakata? Ei, isegi küsimise peale seda teha ei kavatseta. Parteid saadavad oma saadiku sinna esindama küll ennast, küll fraktsiooni, küll teab keda-mida, aga mitte oma valijat ehk eesti rahvast.

Kõige sisutühjemad olid Padari sõnavõtud. Lisaks lakkamatule enesekiitusele, kui tubli ta rahandusministrina on, veeres jutt pigem sellele, kuidas tal Lõuna-Eestis talu peab.

Üllatavalt hästi esines IRL esindaja Karoli Hindriks ja kohati ka Marek Strandberg, kes ei vaevanud kuulajat ajuvaba europoliitika kiidulauluga, vaid näeb realistlikult ka ELi varjukülgi. Gräzin oli silmnähtavalt hapu ja vihane, et mind laua taha lasti. Vilja Savisaare suust tuli ilmselt päeva parim kild: küll on tore, kui mõnes teises Euroopa riigis läheb majandus ülesmäge, siis saavad eestlased ometi sinna tööle minna. Keskerakond tegeleb jätkuvalt rahvastiku väljavahetamisega Eestis.

Väitluses euroraha üle olid kõik osalejad sunnitud tõdema, et eurole üleminek ei too Eestile mingit otsest kasu ning tegemist on ennekõike poliitilise projektiga.

Koosoleku viimaseks teemaks oli immigratsioon ja siin jookseb veelahe kõige selgemalt: kõik riigikogu parteid peavad positiivseks ja soovitavaks, kui Eesti piirid on lahti ja siia tuleb, kes tahab. Keegi ei olnud suuteline sisulist vahet tegema euroopa sisesele ja väljastpoolt (SRÜ, Aafrika, islamimaailm) tuleval immigrandil.

Keegi ei olnud tahteline või suuteline vaatama immigratsiooni negatiivse poole pealt. Inimesed, kes ei pea toredaks, kui nende riik võõrastega üle ujutatakse, said kohe otsaette templi ksenofoob. See paneb küsima, kas eesti rahvas võttis 1992. aastal vastu ksenofoobse põhiseaduse?

Mõistlik enamus, kuhu punaprofessorid paraku ei kuulu

Sotsioloog Juhan Kivirähk esines meedias sõnumiga, et kahe aasta tagune aprillimäss andis liiga suure mõju ja tähelepanu äärmuslastele nagu Öine Vahtkond ja ... rahvuslased nagu mina. Tema väitel on nende äärmuste vahel ühiskonna mõistlik enamus, kelle koostööle tuginedes oleks saanud selle probleemi lahendada rahumeelsemalt ja mõistlikumalt.

Pronkssõduri allesjätmist Tõnismäele pooldanud Kivirähal on loomulikult õigus oma arvamusele, aga sotsioloogina peaks ta hästi teadma, et kuju äraviimist pooldas valdav enamus eestlastest ning kiitis selle teisaldamise ka tagantjärele heaks. Tuletagem meelde, et kuju ära viijaks oli Eesti valitsus. Kas see “ühiskonna mõistlik enamus” on tema hinnangul äärmus?

Viimase kahe aasta jooksul pole mitte keegi suutnud veenvalt selgitada, milline ikkagi oleks pidanud olema see “mõistlik ja rahumeelne” lahendus olukorras, kus venelased olid võtnud nõuks panna proovile eesti rahva ja valitsuse tahte ülemuslikkuse oma maal. Punaprofessorid pooldasid kapitulatsiooni, aga suuremale osale – mõistlikule enamusele – ei olnud see vastuvõetav.

Kui on kaks lepitamatut ja vastandlikku leeri, siis võiks sotsioloog teada, et tulemuseks on konflikt, kus üks osapool paneb end maksma jõuga. Sõjas ei ole võidule aseainet ja aprillimäss oli sõda Eesti riigi ja rahva vastu.

Kiviräha püüd panna ühte patta vene šovinistidest äärmuslased ja Eesti patrioodid ei ole mitte ainult solvav kõigile eestimeelsetele inimestele, vaid seab üha enam kahtluse alla tema kompetentsi sotsioloogina. Rahvuslus Eestis, mis on põhiseaduse ja õigusjärgsuse alusel rahvusriik, ei saa juba definitsiooni kohaselt olla äärmuslik hoiak.

Käed eemale vanemahüvitisest

Eelarvekärbete sunnil on taas üles kerkinud idee kärpida vanemahüvitist! Idee on hukatuslik, sest mõjub negatiivselt Eesti rahva iibele. Tekib küsimus, milleks meile eelarvekärped, kui tulevikus meil pole enam riiki, sest pole lapsi.

Ainuüksi vanemahüvitise vähendamise teema arutamine jätab sündimata lapsed nii mõnessegi peresse, sest hävitab perede kindlustunde. Kindlus- ja turvatunne on aga peamine, mida lapsi planeeriv pere vajab. Nii et kui isamaaliitlased ja sotsid ütlevad, et kõik teemad on laual-ja lõppkokkuvõttes vanemahüvitist ei kärbitagi, on kahju juba sündinud.

Oluline on ka see, et praegu ja lähiaastail saab sünnitusealiseks laulva revolutsiooni ajal sündinud arvukas põlvkond. Kui me täna pillume sõnu ja hävitame nende kindlustunde, ei päästa meie rahvast demograafilisest vetsupotist enam miski. Praegu tekitatud kahju hiljem heastada pole võimalik.

Peamine, mida pere laste planeerimisel arvestab, on majanduslik toimetulek. Korralik keskmine Eesti pere ei taha sünnitada oma last põõsa alla, vaid planeerib, et perel oleks laste kasvatamiseks majanduslikud võimalused. Tihtipeale on pere toimetulekuks tarvis mõlema vanema sissetulekut. Vanemahüvitis võimaldab perel lapsi saada.

Demagoogid võivad väita, et lapsed sünnivad armastusest, mitte vanemahüvitise ehk raha survel. Ent vanemahüvitis on võimalus vanematele oma armastust ka lapsega jagada - olla lapsega kodus, mitte tööl.

Ponnistus eurole üleminekuks on enesepettus

Tänases Postimehes http://www.e24.ee/?id=110514 jutustab Ivari Padar: «Inimesed küsivad: milleks meile euro? Kui selgitada, et euro tähendab usaldust ja töökohti, siis inimesed saavad aru, et eurole üleminek on ühtlasi ka tööhõivepoliitika.»

Ent häda ju ongi selles, et inimestele ei selgitada, kuidas tähendab euro usaldust ja töökohti. Kui inimestele selgitada, et euro ise on omadega märkimisväärses kriisis – mitte ainult usaldus, vaid ka reaalses püsimiskriisis – kas nad siis ka veel tahavad kohe eurole üle minna? Kreeka, Hispaania, Itaalia ja veel mõne eurotsooni riigi sisuline pankrot on tõstatanud küsimuse, kas a) eurot devalveerida, b) osad riigid eurotsoonist välja või c) sakslased maksavad nende riikide pankrotid omast taskust kinni.

Variant a ei ole minu meelest reaalne, ehkki see aitaks tõesti nii Euroopa kui ka euroga seotud Eesti majandust, tehes meile sealjuures palju vähem haiget kui krooni devalveerimine euro suhtes – suurem osa meie kaupadest tuleb euroalalt ja jääks seega esimese variandi puhul sama hinnaga, teise variandi puhul teeks hinnad hiigelhüppe.

Variant b tähendaks kogu europrojekti sisulist kokkuvarisemist ja võib kindel olla, et kõik riigid teevad kõik endast sõltuva, et taolist stsenaariumit ära hoida. Ainult et kui ajalugu ja elu Nõukogude Liidus on meile üldse midagi õpetanud, siis seda, et majandus ei kuula poliitikute sõna ja läheb paratamatult ikkagi oma teed nagu vääramatu loodusjõud.

Jääb veel variant c. Kogu euro on algusest peale seisnud saksa maksumaksja õlgadel. Ainult et olukorras, kus Inglismaa on uurinud võimalusi sarnaselt Läti või Ungariga saada abi IMF-ilt ja Saksamaa valitsus keeldub käiku laskmast majanduse elavdamise pakette sel lihtsal põhjusel, et on ennast juba sotsiaalse turumajanduse ehitamise käigus niigi silmini võlgadesse laenanud ning võlg aina süveneb, tekib ikkagi küsimus: kui kaua nad suudavad kreeklaste ja hispaanlaste ülekulu kinni tampida? Ja kui kaua nad tahavad. Ja isegi kui suudavad ja tahavad, ei ole nad kindlasti huvitatud Baltikumi võlgade enda kanda võtmisest ehk meie laskmisest eurotsooni.

Ponnistus eurole üleminekuks on paraku enesepettus.

OECD soovitused töötavad peremeesteühiskonna vastu

Ma ei saa kuidagi nõus olla OECD ettepanekuga viia sisse kinnisvaramaks ja kaotada ära tulumaksusoodustus kodulaenu pealt.

Nii maamaks kui kinnisvaramaks on tegelikult üldse klassivõitluse igandid, lähtudes irratsionaalsest soovist pakskasse pigistada. Aga nagu klassivõitlusega ikka, kannatada saab mitte kõige rikkam kiht, vaid keskklass.

Kui maamaksul on veel mingi iva sees – utsitada omanikke oma maad võimalikult aktiivselt kasutama – siis kinnisvaramaks on lihtsalt kõige labasem viis riigil koorida inimesi, keda kuidagi koorida annab. Oli raha, et endale maja osta, maksa aga heaga riigile kah! Maksa kuni surmani, mil maksmise võtavad üle sinu lapsed. Omand on kuritegu, vähemalt riigi silmis, mille eest karistatakse lõivuga.

Ent omand on tegelikult ühiskonnas stabiilsust ja turvalisust tootev nähtus. Tulumaksusoodustus viidi ju sisse selleks, et kujundada Eestist peremeeste ühiskonda popside oma asemel. Vene ajal olime me kõik moonakad – elasime riigile kuuluvas korteris, talitati riigile kuuluvaid loomi ja toodeti riigile kuuluvas tehases midagi riigile. Peremehi ega omanikke ei olnud, hoolimist ka mitte.

Iga eestlane peaks olema peremees ja omanik. Oma kodu, oma maa, oma ettevõtte. Hüva, kõik ei saa olla ettevõtjad, aga võimalikult paljude väärtuste isiklik omanik ikkagi.

Inimesed, kellel on arvestatav aineline väärtus, on paremad kodanikud. Neil on, mida hoida ja kaitsta, mida pärandada. Nad on kõige ehedamad stabiilsuse ja edasipürgivuse tootjad. Ja inimesed, kellel on oma kodu on tõenäoliselt vähem iibepuudega, kui need, kes peavad elama üürnikuna. Eeldusel, et oma kodu pole ostetud muidugi kinnisvarabuumi tipus, millega ollakse end elu lõpuni silmini võlaga saduldatud, mis ei luba päevagi töölt puududa, et lapsi teha või kasvatada.

OECD soovitused töötavad peremeesteühiskonna vastu.

Masendavalt ebapopulaarsed otsused?

Mart Laar kirjutab oma blogis, et praegune valitsuskoalitsioon peab tegema masendavalt ebapopulaarseid otsuseid, kui tahab olukorda kontrolli all hoida. Sisuliselt hurjutab ta, et ees ootab valitsuskriis, kui IRL ei saa oma tahtmist.

See on juba pikemat aega olnud IRLi taktika valitsuses: avalikkuses rääkida ilusat juttu vajadusest otsustada ja tegutseda, uste taga aga pidurit panna ja kiusu ajada. Päike tõuseb ikka idast ja Laar ei muutu kunagi.

Mis siis ikkagi on need masendavad otsused, millest räägitakse? Hüva, eelarve kärbe. Kõik teadsid juba eelmise aasta sügisel, et riigieelarve on kokku pandud ebarealistlik. Kõik lükkasid probleemi tulevikku. Aasta alguses teadsid kõik, et majandus kukub kahekohalise arvuga, ometi tehti avalikkusele tsirkust ja kärbiti jupike – probleemi lükati taas edasi. Sama šablooni kasutati veel üks kord. Ja nüüd on häda, et “kaotatud on palju aega”. Kas Laar ikka teab, et tema partei on valitsuses? Jutt kõlab nii, nagu plaaniks ta opositsioonist päästjaks tulla.

Aga mis ikkagi on IRL-i plaan? Eelarve kärpimine on kahtlemata masendavalt ebapopulaarne, aga see pole plaan, vaid hädavajadus. Kas Laar räägib ehk uue töölepingu seaduse sisu muutmisest, et vähendada hüvitiste poolt, vältimaks töötukassa pankrotti? Või millestki veel? Maksude tõstmine?

Eesti majandust ei ole võimalik saada uuesti toimima mõne mütsitrikiga. Asi hakkab paranema alles pärast majanduse üldist ümberkujunemist. See tähendab teatud majandusharude kahanemist (näiteks ehitus) ja uute tekkimist/kasvamist. See omakorda tähendab ka töökohtade liikumist. Inimestele tähendab see paratamatult ajutist töötust ja ebakindlaid aegu. Kõige tähtsam ei ole mitte vanade töökohtade säilitamine iga hinna eest (sest hind läheks lõpuks ikkagi võimatult kõrgeks), vaid piisaval hulgal uute loomine.

Riigi roll saab siin olla vaid uute ettevõtete tekkele kaasa aitamine krediidi ja käendusega, mitte kinni kiilunud majandusharude vee peal hoidmine maksurahaga. Ühtlasi peab riik kindlasti üle vaatama kogu selle tohutu bürokraatiapaketi, mis takistab ettevõttel normaalselt tegutsemast. Igaüks, kes erasektoris tegutsenud on, teab, millest jutt. Ma muide ei arva, et bürokraatia ja regulatsiooni vähendamine töökohtade tekitamiseks saab olema “masendavalt ebapopulaarne”. Kui just gallupit ei tehta parajasti ametnike hulgas...

Soomlased keeravad Eestile käkki

Venemaa presidendi Dmitri Medvedeviga kohtunud Soome president Tarja Halonen teatas eile, et ökoloogiliselt ohutu Nord Stream on hea projekt. Lisaks kiitis ta täna Medvedevi julgeolekuinitsiatiivi.

Saab üha selgemaks, et Tarja Halonen jätkab venesõbralike Soome presidentide Kekkoneni ja Koivisto allaheitlikku liini. Halonenil on väga väärikas kotiryssä Medvedevi näol.

Soomlased on Nord Streami projektiga seoses algusest peale Eestile käkki keeranud: kõigepealt üritasid seda lükata meie vetesse, siis tahtsid, et me nõustuks seda lubama lahe keskele ja kui Eesti vastuseis kogu toru tulemisele sai üheselt selgeks, siis paljastasid oma pale ja lubasid venelastel Baltikumile silmustoru ümber panemiseks kasutada Soome alasid.

Muide, Soome ametlik poliitika ei ole sugugi kõigile meeltmööda, Karjala Selts ja Maatagastus Selts (Aluepalautus) ei ole üldse õnnelikud, et Vene toru hakkab sakslaste rõõmuks jooksma mööda vallutatud Karjalat.

Kogu Nord Streami eesmärk on puhtalt poliitiline ja sõjaline: see lõikab torust itta ja lõunasse jäävad riigid Euroopast ära, lisaks muudab Saksamaa veel suuremaks Kremli kamarilja pantvangiks, kui ta praegu on.

Eesti peab tegema koos Läti, Leedu, Poola ja Rootsiga kõik endast sõltuva, et Nord Stream jääks ainult Dima ja Volodja unistuseks, ning et olla eraldivõetult ja koos energeetiliselt sõltumatud Vene energiakandjatest.

See eeldab oma elektrivõrkude paremat ühendamist ning erinevate energialiikide arendamist. Oma energiat tuleb hakata võimalusel läände eksportima, et nii raha teenida ja end vene-sõltuvusest vabastada.

Ka üks on lahinguväljal sõdur

Olen alati leidnud, et Eesti valimissüsteem soodustab olemuslikult kodanike võimust võõrandumist. Eurovalimiste valimissüsteem on eriti jõhker õige mitmel tasandil. Esiteks pannakse inimesed sundvaliku ette: pole võimalik valida partei nimekirjas olevaid isikuid, vaid ainult parteid ennast. See võtab kodanikelt ära võimaluse reastada valitavaid ümber ehk tekitada pingerida parematest poliitikutest.

Teiseks ei tea me, mis saab neist, kes nominaalselt on parteinimekirja ees. Mitte keegi ei usu, et Savisaar Brüsselisse läheb ja ega ta ei kipu kahtlusi hajutama ka. Aga ka kõigi teiste nimekirjade puhul on alati see võimalus, et valijale tehakse tillikas ja saadikuks läheb keegi kolmanda ešeloni tegelane. Parteid lihtsalt kavatsevad hääle sisse kasseerida ja vaatavad siis ise, kuidas seda paremini keerutada.

Ainus viis, kuidas valija saab kindel olla, et tema häält ei kanditaks ja toetusega ei manipuleeritaks, on hääletada üksikkandidaadi poolt. Ühtlasi saadab ta sedasi väga selge signaali partokraatiale: ma ei ole nõus “valimistega”, kus mul pole valikut. Ma ei ole nõus, et mulle öeldakse, keda ma pean tahtma.

Lisaks olemasolevale lollile valimisseadusele on eurovalimised isikuvalimised veel ühel põhjusel – ainus võimalus Brüsselis midagi ära teha on saata sinna keegi, kel on selge programm ja maailmavaade, kes ei ole kuulekas ja selgrootu parteisõdur. Ehk siis mõni usutav üksikkandidaat.