Ponnistus eurole üleminekuks on enesepettus

Tänases Postimehes http://www.e24.ee/?id=110514 jutustab Ivari Padar: «Inimesed küsivad: milleks meile euro? Kui selgitada, et euro tähendab usaldust ja töökohti, siis inimesed saavad aru, et eurole üleminek on ühtlasi ka tööhõivepoliitika.»

Ent häda ju ongi selles, et inimestele ei selgitada, kuidas tähendab euro usaldust ja töökohti. Kui inimestele selgitada, et euro ise on omadega märkimisväärses kriisis – mitte ainult usaldus, vaid ka reaalses püsimiskriisis – kas nad siis ka veel tahavad kohe eurole üle minna? Kreeka, Hispaania, Itaalia ja veel mõne eurotsooni riigi sisuline pankrot on tõstatanud küsimuse, kas a) eurot devalveerida, b) osad riigid eurotsoonist välja või c) sakslased maksavad nende riikide pankrotid omast taskust kinni.

Variant a ei ole minu meelest reaalne, ehkki see aitaks tõesti nii Euroopa kui ka euroga seotud Eesti majandust, tehes meile sealjuures palju vähem haiget kui krooni devalveerimine euro suhtes – suurem osa meie kaupadest tuleb euroalalt ja jääks seega esimese variandi puhul sama hinnaga, teise variandi puhul teeks hinnad hiigelhüppe.

Variant b tähendaks kogu europrojekti sisulist kokkuvarisemist ja võib kindel olla, et kõik riigid teevad kõik endast sõltuva, et taolist stsenaariumit ära hoida. Ainult et kui ajalugu ja elu Nõukogude Liidus on meile üldse midagi õpetanud, siis seda, et majandus ei kuula poliitikute sõna ja läheb paratamatult ikkagi oma teed nagu vääramatu loodusjõud.

Jääb veel variant c. Kogu euro on algusest peale seisnud saksa maksumaksja õlgadel. Ainult et olukorras, kus Inglismaa on uurinud võimalusi sarnaselt Läti või Ungariga saada abi IMF-ilt ja Saksamaa valitsus keeldub käiku laskmast majanduse elavdamise pakette sel lihtsal põhjusel, et on ennast juba sotsiaalse turumajanduse ehitamise käigus niigi silmini võlgadesse laenanud ning võlg aina süveneb, tekib ikkagi küsimus: kui kaua nad suudavad kreeklaste ja hispaanlaste ülekulu kinni tampida? Ja kui kaua nad tahavad. Ja isegi kui suudavad ja tahavad, ei ole nad kindlasti huvitatud Baltikumi võlgade enda kanda võtmisest ehk meie laskmisest eurotsooni.

Ponnistus eurole üleminekuks on paraku enesepettus.

Ka üks on lahinguväljal sõdur

Olen alati leidnud, et Eesti valimissüsteem soodustab olemuslikult kodanike võimust võõrandumist. Eurovalimiste valimissüsteem on eriti jõhker õige mitmel tasandil. Esiteks pannakse inimesed sundvaliku ette: pole võimalik valida partei nimekirjas olevaid isikuid, vaid ainult parteid ennast. See võtab kodanikelt ära võimaluse reastada valitavaid ümber ehk tekitada pingerida parematest poliitikutest.

Teiseks ei tea me, mis saab neist, kes nominaalselt on parteinimekirja ees. Mitte keegi ei usu, et Savisaar Brüsselisse läheb ja ega ta ei kipu kahtlusi hajutama ka. Aga ka kõigi teiste nimekirjade puhul on alati see võimalus, et valijale tehakse tillikas ja saadikuks läheb keegi kolmanda ešeloni tegelane. Parteid lihtsalt kavatsevad hääle sisse kasseerida ja vaatavad siis ise, kuidas seda paremini keerutada.

Ainus viis, kuidas valija saab kindel olla, et tema häält ei kanditaks ja toetusega ei manipuleeritaks, on hääletada üksikkandidaadi poolt. Ühtlasi saadab ta sedasi väga selge signaali partokraatiale: ma ei ole nõus “valimistega”, kus mul pole valikut. Ma ei ole nõus, et mulle öeldakse, keda ma pean tahtma.

Lisaks olemasolevale lollile valimisseadusele on eurovalimised isikuvalimised veel ühel põhjusel – ainus võimalus Brüsselis midagi ära teha on saata sinna keegi, kel on selge programm ja maailmavaade, kes ei ole kuulekas ja selgrootu parteisõdur. Ehk siis mõni usutav üksikkandidaat.