Olen alati leidnud, et Eesti valimissüsteem soodustab olemuslikult kodanike võimust võõrandumist. Eurovalimiste valimissüsteem on eriti jõhker õige mitmel tasandil. Esiteks pannakse inimesed sundvaliku ette: pole võimalik valida partei nimekirjas olevaid isikuid, vaid ainult parteid ennast. See võtab kodanikelt ära võimaluse reastada valitavaid ümber ehk tekitada pingerida parematest poliitikutest.
Teiseks ei tea me, mis saab neist, kes nominaalselt on parteinimekirja ees. Mitte keegi ei usu, et Savisaar Brüsselisse läheb ja ega ta ei kipu kahtlusi hajutama ka. Aga ka kõigi teiste nimekirjade puhul on alati see võimalus, et valijale tehakse tillikas ja saadikuks läheb keegi kolmanda ešeloni tegelane. Parteid lihtsalt kavatsevad hääle sisse kasseerida ja vaatavad siis ise, kuidas seda paremini keerutada.
Ainus viis, kuidas valija saab kindel olla, et tema häält ei kanditaks ja toetusega ei manipuleeritaks, on hääletada üksikkandidaadi poolt. Ühtlasi saadab ta sedasi väga selge signaali partokraatiale: ma ei ole nõus “valimistega”, kus mul pole valikut. Ma ei ole nõus, et mulle öeldakse, keda ma pean tahtma.
Lisaks olemasolevale lollile valimisseadusele on eurovalimised isikuvalimised veel ühel põhjusel – ainus võimalus Brüsselis midagi ära teha on saata sinna keegi, kel on selge programm ja maailmavaade, kes ei ole kuulekas ja selgrootu parteisõdur. Ehk siis mõni usutav üksikkandidaat.
No comments:
Post a Comment