Rahva hääle väikene võit Pärnus

Täna toimus europarlamendi kandidaatide debatt Pärnu Keskraamatukogus. Debati korraldajaks oli Euroopa komisjoni esindus ja Euroopa parlamendi infobüroo Eestis, mistõttu pole eriti üllatav, et korraldajate poolsed reeglid eirasid demokraatlikke põhimõtteid.

Nimelt on korraldajatel kavas pidada üle Eesti kuus debatti parlamendis esindatud parteidele , kuid ainult üks debatt kõigile ülejäänud kandidaatidele. Näib, nagu Euroopas oleks juba ette ära otsustatud, millised poliitilised jõud europarlamenti pääsevad.

Kuid tänane päev näitas, et rahvas ei ole sellega nõus. Saali kogunenud inimesed, keda võis olla ligi sadakond, nõudsid, et ka minule kui üksikkandidaadile tuleb võrdselt sõna anda, ja nii ei jäänud korraldajatel muud üle, kui rahva tahtele erandkorras vastu tulla.

Loodan siiralt, et korraldajad edaspidi loobuvad ebaõiglasest vahetegemisest ja annavad võrdselt sõna kõigile 17 üles seatud kandidaadile (11 parteid, kuus üksikkandidaati). Kuidas seda praktikas teha, on vaid tehniline küsimus, millele ei tohiks ohvriks tuua demokraatlikke printsiipe.

Debatt ise kulges rahulikult ja oleks rahva ilmselt täiesti magama ajanud, kui ma ei oleks parteisid torkinud. Paaris kohas läks siiski ka teravaks. Kui rahandusminister Padar rääkis, et kui nüüd ei tehta eelarvega nii, nagu sotsid tahavad, siis ei hakka õpetajad, politseinikud, tuletõrjujad ja arstiõed enam sügisel palka saama. Ütlesin talle otse, et tegemist on tüüpilise poliitikute poolse rahva ähvardamisega, et kui te nüüd ei tee, nagu meie käsime, siis te alles saate.

Pole eriti üllatav, et parlamendiparteid lähevad eurovalimistele üksteisest sisuliselt eristumata, rääkides samasugust õõnest kiidujuttu endale ja Euroopa Liidule. Kohe esimese sõnavooru ajal küsisin, kas keegi ometi kavatseb ka Eesti riigi ja rahva huve kaitsma hakata? Ei, isegi küsimise peale seda teha ei kavatseta. Parteid saadavad oma saadiku sinna esindama küll ennast, küll fraktsiooni, küll teab keda-mida, aga mitte oma valijat ehk eesti rahvast.

Kõige sisutühjemad olid Padari sõnavõtud. Lisaks lakkamatule enesekiitusele, kui tubli ta rahandusministrina on, veeres jutt pigem sellele, kuidas tal Lõuna-Eestis talu peab.

Üllatavalt hästi esines IRL esindaja Karoli Hindriks ja kohati ka Marek Strandberg, kes ei vaevanud kuulajat ajuvaba europoliitika kiidulauluga, vaid näeb realistlikult ka ELi varjukülgi. Gräzin oli silmnähtavalt hapu ja vihane, et mind laua taha lasti. Vilja Savisaare suust tuli ilmselt päeva parim kild: küll on tore, kui mõnes teises Euroopa riigis läheb majandus ülesmäge, siis saavad eestlased ometi sinna tööle minna. Keskerakond tegeleb jätkuvalt rahvastiku väljavahetamisega Eestis.

Väitluses euroraha üle olid kõik osalejad sunnitud tõdema, et eurole üleminek ei too Eestile mingit otsest kasu ning tegemist on ennekõike poliitilise projektiga.

Koosoleku viimaseks teemaks oli immigratsioon ja siin jookseb veelahe kõige selgemalt: kõik riigikogu parteid peavad positiivseks ja soovitavaks, kui Eesti piirid on lahti ja siia tuleb, kes tahab. Keegi ei olnud suuteline sisulist vahet tegema euroopa sisesele ja väljastpoolt (SRÜ, Aafrika, islamimaailm) tuleval immigrandil.

Keegi ei olnud tahteline või suuteline vaatama immigratsiooni negatiivse poole pealt. Inimesed, kes ei pea toredaks, kui nende riik võõrastega üle ujutatakse, said kohe otsaette templi ksenofoob. See paneb küsima, kas eesti rahvas võttis 1992. aastal vastu ksenofoobse põhiseaduse?