Tule minuga kohtuma!

Eeloleval nädalavahetusel võin blogida hõredamalt, sest kohtun Tartumaa rahvaga ja tutvustan oma seisukohti. Panen kohtumiste ajakava ka siia.

1. mai kl 17 Ülenurme Noortekeskus
1. mai kl 19 Nõo Päevakeskus
2. mai kl 12 Luunja raamatukogu
2. mai kl 19 Rõngu Rahvamaja
3. mai kl 12 Elva Matkakeskus (jaamahoone)

Jaak Valge toetusavaldus

Mul on hea meel, et mu kandidatuuri Euroopa Parlamenti asus toetama Tartu Ülikooli majandusajaloolane Jaak Valge.

Valge ütleb: "Ma ei ütle sugugi, et mina temaga kõikides küsimustes alati ühel meelel oleksin. Kuid asi, mida ma kindlasti tean, on see, et Martin on siiras ja usaldusväärne. Kui ta europarlamenti saab, ei muutu ta senise hästi kinnimakstud süsteemi osaks, vaid jätkab oma põhimõttekindlat joont, pidades samal ajal tihedat sidet oma valijatega. Kui te leiate, et see on just see, mida te oma esindajalt soovide, siis kaaluge võimalust valida Martin Helme."

Kogu pöördumise tekst leiad siit.

Rahva hääle väikene võit Pärnus

Täna toimus europarlamendi kandidaatide debatt Pärnu Keskraamatukogus. Debati korraldajaks oli Euroopa komisjoni esindus ja Euroopa parlamendi infobüroo Eestis, mistõttu pole eriti üllatav, et korraldajate poolsed reeglid eirasid demokraatlikke põhimõtteid.

Nimelt on korraldajatel kavas pidada üle Eesti kuus debatti parlamendis esindatud parteidele , kuid ainult üks debatt kõigile ülejäänud kandidaatidele. Näib, nagu Euroopas oleks juba ette ära otsustatud, millised poliitilised jõud europarlamenti pääsevad.

Kuid tänane päev näitas, et rahvas ei ole sellega nõus. Saali kogunenud inimesed, keda võis olla ligi sadakond, nõudsid, et ka minule kui üksikkandidaadile tuleb võrdselt sõna anda, ja nii ei jäänud korraldajatel muud üle, kui rahva tahtele erandkorras vastu tulla.

Loodan siiralt, et korraldajad edaspidi loobuvad ebaõiglasest vahetegemisest ja annavad võrdselt sõna kõigile 17 üles seatud kandidaadile (11 parteid, kuus üksikkandidaati). Kuidas seda praktikas teha, on vaid tehniline küsimus, millele ei tohiks ohvriks tuua demokraatlikke printsiipe.

Debatt ise kulges rahulikult ja oleks rahva ilmselt täiesti magama ajanud, kui ma ei oleks parteisid torkinud. Paaris kohas läks siiski ka teravaks. Kui rahandusminister Padar rääkis, et kui nüüd ei tehta eelarvega nii, nagu sotsid tahavad, siis ei hakka õpetajad, politseinikud, tuletõrjujad ja arstiõed enam sügisel palka saama. Ütlesin talle otse, et tegemist on tüüpilise poliitikute poolse rahva ähvardamisega, et kui te nüüd ei tee, nagu meie käsime, siis te alles saate.

Pole eriti üllatav, et parlamendiparteid lähevad eurovalimistele üksteisest sisuliselt eristumata, rääkides samasugust õõnest kiidujuttu endale ja Euroopa Liidule. Kohe esimese sõnavooru ajal küsisin, kas keegi ometi kavatseb ka Eesti riigi ja rahva huve kaitsma hakata? Ei, isegi küsimise peale seda teha ei kavatseta. Parteid saadavad oma saadiku sinna esindama küll ennast, küll fraktsiooni, küll teab keda-mida, aga mitte oma valijat ehk eesti rahvast.

Kõige sisutühjemad olid Padari sõnavõtud. Lisaks lakkamatule enesekiitusele, kui tubli ta rahandusministrina on, veeres jutt pigem sellele, kuidas tal Lõuna-Eestis talu peab.

Üllatavalt hästi esines IRL esindaja Karoli Hindriks ja kohati ka Marek Strandberg, kes ei vaevanud kuulajat ajuvaba europoliitika kiidulauluga, vaid näeb realistlikult ka ELi varjukülgi. Gräzin oli silmnähtavalt hapu ja vihane, et mind laua taha lasti. Vilja Savisaare suust tuli ilmselt päeva parim kild: küll on tore, kui mõnes teises Euroopa riigis läheb majandus ülesmäge, siis saavad eestlased ometi sinna tööle minna. Keskerakond tegeleb jätkuvalt rahvastiku väljavahetamisega Eestis.

Väitluses euroraha üle olid kõik osalejad sunnitud tõdema, et eurole üleminek ei too Eestile mingit otsest kasu ning tegemist on ennekõike poliitilise projektiga.

Koosoleku viimaseks teemaks oli immigratsioon ja siin jookseb veelahe kõige selgemalt: kõik riigikogu parteid peavad positiivseks ja soovitavaks, kui Eesti piirid on lahti ja siia tuleb, kes tahab. Keegi ei olnud suuteline sisulist vahet tegema euroopa sisesele ja väljastpoolt (SRÜ, Aafrika, islamimaailm) tuleval immigrandil.

Keegi ei olnud tahteline või suuteline vaatama immigratsiooni negatiivse poole pealt. Inimesed, kes ei pea toredaks, kui nende riik võõrastega üle ujutatakse, said kohe otsaette templi ksenofoob. See paneb küsima, kas eesti rahvas võttis 1992. aastal vastu ksenofoobse põhiseaduse?

Mõistlik enamus, kuhu punaprofessorid paraku ei kuulu

Sotsioloog Juhan Kivirähk esines meedias sõnumiga, et kahe aasta tagune aprillimäss andis liiga suure mõju ja tähelepanu äärmuslastele nagu Öine Vahtkond ja ... rahvuslased nagu mina. Tema väitel on nende äärmuste vahel ühiskonna mõistlik enamus, kelle koostööle tuginedes oleks saanud selle probleemi lahendada rahumeelsemalt ja mõistlikumalt.

Pronkssõduri allesjätmist Tõnismäele pooldanud Kivirähal on loomulikult õigus oma arvamusele, aga sotsioloogina peaks ta hästi teadma, et kuju äraviimist pooldas valdav enamus eestlastest ning kiitis selle teisaldamise ka tagantjärele heaks. Tuletagem meelde, et kuju ära viijaks oli Eesti valitsus. Kas see “ühiskonna mõistlik enamus” on tema hinnangul äärmus?

Viimase kahe aasta jooksul pole mitte keegi suutnud veenvalt selgitada, milline ikkagi oleks pidanud olema see “mõistlik ja rahumeelne” lahendus olukorras, kus venelased olid võtnud nõuks panna proovile eesti rahva ja valitsuse tahte ülemuslikkuse oma maal. Punaprofessorid pooldasid kapitulatsiooni, aga suuremale osale – mõistlikule enamusele – ei olnud see vastuvõetav.

Kui on kaks lepitamatut ja vastandlikku leeri, siis võiks sotsioloog teada, et tulemuseks on konflikt, kus üks osapool paneb end maksma jõuga. Sõjas ei ole võidule aseainet ja aprillimäss oli sõda Eesti riigi ja rahva vastu.

Kiviräha püüd panna ühte patta vene šovinistidest äärmuslased ja Eesti patrioodid ei ole mitte ainult solvav kõigile eestimeelsetele inimestele, vaid seab üha enam kahtluse alla tema kompetentsi sotsioloogina. Rahvuslus Eestis, mis on põhiseaduse ja õigusjärgsuse alusel rahvusriik, ei saa juba definitsiooni kohaselt olla äärmuslik hoiak.

Käed eemale vanemahüvitisest

Eelarvekärbete sunnil on taas üles kerkinud idee kärpida vanemahüvitist! Idee on hukatuslik, sest mõjub negatiivselt Eesti rahva iibele. Tekib küsimus, milleks meile eelarvekärped, kui tulevikus meil pole enam riiki, sest pole lapsi.

Ainuüksi vanemahüvitise vähendamise teema arutamine jätab sündimata lapsed nii mõnessegi peresse, sest hävitab perede kindlustunde. Kindlus- ja turvatunne on aga peamine, mida lapsi planeeriv pere vajab. Nii et kui isamaaliitlased ja sotsid ütlevad, et kõik teemad on laual-ja lõppkokkuvõttes vanemahüvitist ei kärbitagi, on kahju juba sündinud.

Oluline on ka see, et praegu ja lähiaastail saab sünnitusealiseks laulva revolutsiooni ajal sündinud arvukas põlvkond. Kui me täna pillume sõnu ja hävitame nende kindlustunde, ei päästa meie rahvast demograafilisest vetsupotist enam miski. Praegu tekitatud kahju hiljem heastada pole võimalik.

Peamine, mida pere laste planeerimisel arvestab, on majanduslik toimetulek. Korralik keskmine Eesti pere ei taha sünnitada oma last põõsa alla, vaid planeerib, et perel oleks laste kasvatamiseks majanduslikud võimalused. Tihtipeale on pere toimetulekuks tarvis mõlema vanema sissetulekut. Vanemahüvitis võimaldab perel lapsi saada.

Demagoogid võivad väita, et lapsed sünnivad armastusest, mitte vanemahüvitise ehk raha survel. Ent vanemahüvitis on võimalus vanematele oma armastust ka lapsega jagada - olla lapsega kodus, mitte tööl.

Ponnistus eurole üleminekuks on enesepettus

Tänases Postimehes http://www.e24.ee/?id=110514 jutustab Ivari Padar: «Inimesed küsivad: milleks meile euro? Kui selgitada, et euro tähendab usaldust ja töökohti, siis inimesed saavad aru, et eurole üleminek on ühtlasi ka tööhõivepoliitika.»

Ent häda ju ongi selles, et inimestele ei selgitada, kuidas tähendab euro usaldust ja töökohti. Kui inimestele selgitada, et euro ise on omadega märkimisväärses kriisis – mitte ainult usaldus, vaid ka reaalses püsimiskriisis – kas nad siis ka veel tahavad kohe eurole üle minna? Kreeka, Hispaania, Itaalia ja veel mõne eurotsooni riigi sisuline pankrot on tõstatanud küsimuse, kas a) eurot devalveerida, b) osad riigid eurotsoonist välja või c) sakslased maksavad nende riikide pankrotid omast taskust kinni.

Variant a ei ole minu meelest reaalne, ehkki see aitaks tõesti nii Euroopa kui ka euroga seotud Eesti majandust, tehes meile sealjuures palju vähem haiget kui krooni devalveerimine euro suhtes – suurem osa meie kaupadest tuleb euroalalt ja jääks seega esimese variandi puhul sama hinnaga, teise variandi puhul teeks hinnad hiigelhüppe.

Variant b tähendaks kogu europrojekti sisulist kokkuvarisemist ja võib kindel olla, et kõik riigid teevad kõik endast sõltuva, et taolist stsenaariumit ära hoida. Ainult et kui ajalugu ja elu Nõukogude Liidus on meile üldse midagi õpetanud, siis seda, et majandus ei kuula poliitikute sõna ja läheb paratamatult ikkagi oma teed nagu vääramatu loodusjõud.

Jääb veel variant c. Kogu euro on algusest peale seisnud saksa maksumaksja õlgadel. Ainult et olukorras, kus Inglismaa on uurinud võimalusi sarnaselt Läti või Ungariga saada abi IMF-ilt ja Saksamaa valitsus keeldub käiku laskmast majanduse elavdamise pakette sel lihtsal põhjusel, et on ennast juba sotsiaalse turumajanduse ehitamise käigus niigi silmini võlgadesse laenanud ning võlg aina süveneb, tekib ikkagi küsimus: kui kaua nad suudavad kreeklaste ja hispaanlaste ülekulu kinni tampida? Ja kui kaua nad tahavad. Ja isegi kui suudavad ja tahavad, ei ole nad kindlasti huvitatud Baltikumi võlgade enda kanda võtmisest ehk meie laskmisest eurotsooni.

Ponnistus eurole üleminekuks on paraku enesepettus.

OECD soovitused töötavad peremeesteühiskonna vastu

Ma ei saa kuidagi nõus olla OECD ettepanekuga viia sisse kinnisvaramaks ja kaotada ära tulumaksusoodustus kodulaenu pealt.

Nii maamaks kui kinnisvaramaks on tegelikult üldse klassivõitluse igandid, lähtudes irratsionaalsest soovist pakskasse pigistada. Aga nagu klassivõitlusega ikka, kannatada saab mitte kõige rikkam kiht, vaid keskklass.

Kui maamaksul on veel mingi iva sees – utsitada omanikke oma maad võimalikult aktiivselt kasutama – siis kinnisvaramaks on lihtsalt kõige labasem viis riigil koorida inimesi, keda kuidagi koorida annab. Oli raha, et endale maja osta, maksa aga heaga riigile kah! Maksa kuni surmani, mil maksmise võtavad üle sinu lapsed. Omand on kuritegu, vähemalt riigi silmis, mille eest karistatakse lõivuga.

Ent omand on tegelikult ühiskonnas stabiilsust ja turvalisust tootev nähtus. Tulumaksusoodustus viidi ju sisse selleks, et kujundada Eestist peremeeste ühiskonda popside oma asemel. Vene ajal olime me kõik moonakad – elasime riigile kuuluvas korteris, talitati riigile kuuluvaid loomi ja toodeti riigile kuuluvas tehases midagi riigile. Peremehi ega omanikke ei olnud, hoolimist ka mitte.

Iga eestlane peaks olema peremees ja omanik. Oma kodu, oma maa, oma ettevõtte. Hüva, kõik ei saa olla ettevõtjad, aga võimalikult paljude väärtuste isiklik omanik ikkagi.

Inimesed, kellel on arvestatav aineline väärtus, on paremad kodanikud. Neil on, mida hoida ja kaitsta, mida pärandada. Nad on kõige ehedamad stabiilsuse ja edasipürgivuse tootjad. Ja inimesed, kellel on oma kodu on tõenäoliselt vähem iibepuudega, kui need, kes peavad elama üürnikuna. Eeldusel, et oma kodu pole ostetud muidugi kinnisvarabuumi tipus, millega ollakse end elu lõpuni silmini võlaga saduldatud, mis ei luba päevagi töölt puududa, et lapsi teha või kasvatada.

OECD soovitused töötavad peremeesteühiskonna vastu.

Masendavalt ebapopulaarsed otsused?

Mart Laar kirjutab oma blogis, et praegune valitsuskoalitsioon peab tegema masendavalt ebapopulaarseid otsuseid, kui tahab olukorda kontrolli all hoida. Sisuliselt hurjutab ta, et ees ootab valitsuskriis, kui IRL ei saa oma tahtmist.

See on juba pikemat aega olnud IRLi taktika valitsuses: avalikkuses rääkida ilusat juttu vajadusest otsustada ja tegutseda, uste taga aga pidurit panna ja kiusu ajada. Päike tõuseb ikka idast ja Laar ei muutu kunagi.

Mis siis ikkagi on need masendavad otsused, millest räägitakse? Hüva, eelarve kärbe. Kõik teadsid juba eelmise aasta sügisel, et riigieelarve on kokku pandud ebarealistlik. Kõik lükkasid probleemi tulevikku. Aasta alguses teadsid kõik, et majandus kukub kahekohalise arvuga, ometi tehti avalikkusele tsirkust ja kärbiti jupike – probleemi lükati taas edasi. Sama šablooni kasutati veel üks kord. Ja nüüd on häda, et “kaotatud on palju aega”. Kas Laar ikka teab, et tema partei on valitsuses? Jutt kõlab nii, nagu plaaniks ta opositsioonist päästjaks tulla.

Aga mis ikkagi on IRL-i plaan? Eelarve kärpimine on kahtlemata masendavalt ebapopulaarne, aga see pole plaan, vaid hädavajadus. Kas Laar räägib ehk uue töölepingu seaduse sisu muutmisest, et vähendada hüvitiste poolt, vältimaks töötukassa pankrotti? Või millestki veel? Maksude tõstmine?

Eesti majandust ei ole võimalik saada uuesti toimima mõne mütsitrikiga. Asi hakkab paranema alles pärast majanduse üldist ümberkujunemist. See tähendab teatud majandusharude kahanemist (näiteks ehitus) ja uute tekkimist/kasvamist. See omakorda tähendab ka töökohtade liikumist. Inimestele tähendab see paratamatult ajutist töötust ja ebakindlaid aegu. Kõige tähtsam ei ole mitte vanade töökohtade säilitamine iga hinna eest (sest hind läheks lõpuks ikkagi võimatult kõrgeks), vaid piisaval hulgal uute loomine.

Riigi roll saab siin olla vaid uute ettevõtete tekkele kaasa aitamine krediidi ja käendusega, mitte kinni kiilunud majandusharude vee peal hoidmine maksurahaga. Ühtlasi peab riik kindlasti üle vaatama kogu selle tohutu bürokraatiapaketi, mis takistab ettevõttel normaalselt tegutsemast. Igaüks, kes erasektoris tegutsenud on, teab, millest jutt. Ma muide ei arva, et bürokraatia ja regulatsiooni vähendamine töökohtade tekitamiseks saab olema “masendavalt ebapopulaarne”. Kui just gallupit ei tehta parajasti ametnike hulgas...

Soomlased keeravad Eestile käkki

Venemaa presidendi Dmitri Medvedeviga kohtunud Soome president Tarja Halonen teatas eile, et ökoloogiliselt ohutu Nord Stream on hea projekt. Lisaks kiitis ta täna Medvedevi julgeolekuinitsiatiivi.

Saab üha selgemaks, et Tarja Halonen jätkab venesõbralike Soome presidentide Kekkoneni ja Koivisto allaheitlikku liini. Halonenil on väga väärikas kotiryssä Medvedevi näol.

Soomlased on Nord Streami projektiga seoses algusest peale Eestile käkki keeranud: kõigepealt üritasid seda lükata meie vetesse, siis tahtsid, et me nõustuks seda lubama lahe keskele ja kui Eesti vastuseis kogu toru tulemisele sai üheselt selgeks, siis paljastasid oma pale ja lubasid venelastel Baltikumile silmustoru ümber panemiseks kasutada Soome alasid.

Muide, Soome ametlik poliitika ei ole sugugi kõigile meeltmööda, Karjala Selts ja Maatagastus Selts (Aluepalautus) ei ole üldse õnnelikud, et Vene toru hakkab sakslaste rõõmuks jooksma mööda vallutatud Karjalat.

Kogu Nord Streami eesmärk on puhtalt poliitiline ja sõjaline: see lõikab torust itta ja lõunasse jäävad riigid Euroopast ära, lisaks muudab Saksamaa veel suuremaks Kremli kamarilja pantvangiks, kui ta praegu on.

Eesti peab tegema koos Läti, Leedu, Poola ja Rootsiga kõik endast sõltuva, et Nord Stream jääks ainult Dima ja Volodja unistuseks, ning et olla eraldivõetult ja koos energeetiliselt sõltumatud Vene energiakandjatest.

See eeldab oma elektrivõrkude paremat ühendamist ning erinevate energialiikide arendamist. Oma energiat tuleb hakata võimalusel läände eksportima, et nii raha teenida ja end vene-sõltuvusest vabastada.

Ka üks on lahinguväljal sõdur

Olen alati leidnud, et Eesti valimissüsteem soodustab olemuslikult kodanike võimust võõrandumist. Eurovalimiste valimissüsteem on eriti jõhker õige mitmel tasandil. Esiteks pannakse inimesed sundvaliku ette: pole võimalik valida partei nimekirjas olevaid isikuid, vaid ainult parteid ennast. See võtab kodanikelt ära võimaluse reastada valitavaid ümber ehk tekitada pingerida parematest poliitikutest.

Teiseks ei tea me, mis saab neist, kes nominaalselt on parteinimekirja ees. Mitte keegi ei usu, et Savisaar Brüsselisse läheb ja ega ta ei kipu kahtlusi hajutama ka. Aga ka kõigi teiste nimekirjade puhul on alati see võimalus, et valijale tehakse tillikas ja saadikuks läheb keegi kolmanda ešeloni tegelane. Parteid lihtsalt kavatsevad hääle sisse kasseerida ja vaatavad siis ise, kuidas seda paremini keerutada.

Ainus viis, kuidas valija saab kindel olla, et tema häält ei kanditaks ja toetusega ei manipuleeritaks, on hääletada üksikkandidaadi poolt. Ühtlasi saadab ta sedasi väga selge signaali partokraatiale: ma ei ole nõus “valimistega”, kus mul pole valikut. Ma ei ole nõus, et mulle öeldakse, keda ma pean tahtma.

Lisaks olemasolevale lollile valimisseadusele on eurovalimised isikuvalimised veel ühel põhjusel – ainus võimalus Brüsselis midagi ära teha on saata sinna keegi, kel on selge programm ja maailmavaade, kes ei ole kuulekas ja selgrootu parteisõdur. Ehk siis mõni usutav üksikkandidaat.