Sotsioloog Juhan Kivirähk esines meedias sõnumiga, et kahe aasta tagune aprillimäss andis liiga suure mõju ja tähelepanu äärmuslastele nagu Öine Vahtkond ja ... rahvuslased nagu mina. Tema väitel on nende äärmuste vahel ühiskonna mõistlik enamus, kelle koostööle tuginedes oleks saanud selle probleemi lahendada rahumeelsemalt ja mõistlikumalt.
Pronkssõduri allesjätmist Tõnismäele pooldanud Kivirähal on loomulikult õigus oma arvamusele, aga sotsioloogina peaks ta hästi teadma, et kuju äraviimist pooldas valdav enamus eestlastest ning kiitis selle teisaldamise ka tagantjärele heaks. Tuletagem meelde, et kuju ära viijaks oli Eesti valitsus. Kas see “ühiskonna mõistlik enamus” on tema hinnangul äärmus?
Viimase kahe aasta jooksul pole mitte keegi suutnud veenvalt selgitada, milline ikkagi oleks pidanud olema see “mõistlik ja rahumeelne” lahendus olukorras, kus venelased olid võtnud nõuks panna proovile eesti rahva ja valitsuse tahte ülemuslikkuse oma maal. Punaprofessorid pooldasid kapitulatsiooni, aga suuremale osale – mõistlikule enamusele – ei olnud see vastuvõetav.
Kui on kaks lepitamatut ja vastandlikku leeri, siis võiks sotsioloog teada, et tulemuseks on konflikt, kus üks osapool paneb end maksma jõuga. Sõjas ei ole võidule aseainet ja aprillimäss oli sõda Eesti riigi ja rahva vastu.
Kiviräha püüd panna ühte patta vene šovinistidest äärmuslased ja Eesti patrioodid ei ole mitte ainult solvav kõigile eestimeelsetele inimestele, vaid seab üha enam kahtluse alla tema kompetentsi sotsioloogina. Rahvuslus Eestis, mis on põhiseaduse ja õigusjärgsuse alusel rahvusriik, ei saa juba definitsiooni kohaselt olla äärmuslik hoiak.
No comments:
Post a Comment