Kolmapäeva õhtul toimus eurosaadikute valimisdebatt Rakveres Kolledžis. Aja vaimu näitas see, et väitlejaid oli täpselt kaks korda enam kuulajatest. Saalis istus neli inimest pluss korraldajad.
Moderaator Rein Sikk küsis, kas sellises seisus on ikka mõtet väitlema asuda ja mitmed riigikogujad olid juba valmis minema jalutama. Ma leidsin, et kui kohal on kasvõi üks valija, siis tuleb debatt korraldada.
Vähene rahva huvi ei ole ei korraldajate süü ega rakverelaste eripära. Viimase kahe nädala jooksul toimunud debatid ja kohtumised rahvaga kinnitavad igal pool sama asja: rahvas on eurovalimiste suhtes tülpinud, pettunud ja käega löönud.
Eurovalimiste kontekstis ollakse vihased kehtiva valimissüsteemi peale ning küsitakse õigustatult “mis mul sellest kõigest kasu” ja “mis vahet neil kandidaatidel on”.
Inimeste pettumine meie poliitilises eliidis väljendub poliitikute ja valimiste ignoreerimises. Ja miks ei peakski rahvas olema pettunud? Kui mind ei oleks eilsel debatil olnud, oleks etableerunud rääkinud ühte ja sama asju. Nad on rahul asjade seisuga, oma positsiooniga, nad ei näe probleemi immigratsioonis ega Lissaboni leppes. Eesti huvide eest võitlemine polevat üldse mingi mõistlik tegevus, võidelda tuleb nende arvates hoopis Euroopa huvide eest jne, jne. Sisuliselt on neil kõigis olulisemates küsimustes sama seisukoht, üksteisele torgatakse õelusi vaid stiilierisuste rõhutamiseks.
Ainult seetõttu, et valimistel on üleval ka tegelikke alternatiive pakkuvad üksikkandidaadid, on neil valimistel loota ka reaalset debatti ning eksisteerib võimalus anda hääl kartellivälistele jõududele. Peaasi, et inimesed pettumuse, apaatia ja huvipuuduse tõttu valimistele tulemata ei jäta. Ainult üksikandidaate valides on võimalik anda oma hääl võõrandunud partokraatia vastu.
No comments:
Post a Comment