Siim Kallas ei ütle otse välja, kas ta ise usub võimalusse minna 2011. aastal eurole üle, aga kinnitab, et usku peab olema. Tõesti-tõesti, kui meil oleks kasvõi sinepiiva suurune usk, siis saaksime panna mooruspuu kõndima.
Paraku ei usu mina, et keegi enam Eesti valitsevatest ringkondadest, Kallas, Ansip, Ilves või Laar kaasa arvatud, usuks euro tulekusse. Jutt eurost on lihtsalt nagu katkine plaat, mis ühte ja sama joru korrutab ja mida keegi ei mõista millegi paremaga asendada. Eurojutt – nüüd siis euro usu jutt – on lihtsalt jutt, mida räägitakse, sest ühtegi muud sõnumit Eesti majanduse kohta ei osata ka välja paisata.
Ometi on need sõnumid olemas. Me ei tee ju eelarvekärpeid tegelikult mitte euro pärast, vaid selle pärast, et vältida riigi maksevõimetust, võlastumist ja sattumist veelgi enam võõrast käsutajate (IMF, Euroopa Komisjon jne) käe alla.
Eurousu asemel võiks valitsus asuda looma riiklikku krediidiasutust, mis aitaks meie ettevõtlust ja sunniks Rootsi panku ümber mõtlema oma neokolonialistlikku käitumist siin riigis. Plaane on veel teisigi, avalikkust peaks nendest teavitama, mitte udutama eurost.
Aga teadagi, usk sureb viimasena. Valitsusringkondades ilmselt sureb viimasena usk euro päästvasse mõjusse.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment