“Said just kaks häält juurde”

Viibisin laupäeval Türi lillelaadal, kus jagasin inimestele oma infomaterjali ja vestlesin inimestega. Selle aja jooksul oli isiklik kontakt sadade inimestega ja ausalt öelda ei mõista ma, miks poliitikud nii harva rahvaga näost-näkku, silmast-silma kohtuvad. Laadalkäik oli üdini ja ainult positiivne.

Arvukalt oli neid, kes tulid ise juurde, surusid kätt, soovisid jõudu ja edu ning kinnitasid, et kavatsevad kindlasti minu poolt hääletada. Üks meesterahvas teatas, et tal oli see plaan nagunii, aga tal on lihtsalt väga hea meel, et sai minuga isiklikult juttu puhuda ja kätt pigistada. Taolised vestlused tõstavad moraali mõõtmatult.

Enamik inimesi olid aga sellised, kes, kui ma neil nööbist kinni võtsin, end tutvustasin ja valimistest rääkima hakkasin, ütlesid, et nad teavad küll, kes ma olen ja kaaluvad minu poolt hääletamist nagunii. Absoluutne enamus inimesi, kellega vestlesin, kinnitasid, et mitte ühegi partei poolt nad mitte mingil juhul hääletada ei taha ja kavatsevad toetada üksikkandidaati. Üks mees teatas, et kui ma oleksin mõni parteilasest kandidaat, siis oleks mind ähvardanud ketukas, üksikkandidaadi suhtes on ta aga sõbralikult meelestatud. Hmm, võibolla siiski on teatud põhjused, miks toompealasi tihti rahva hulgas näha ei ole.

Aga oli ka piisavalt inimesi, kes ei kavatsenudki valima minna. Põhjused ikka needsamad, mis on välja tulnud juba varasematel kohtumistel: valimissüsteemi vastane protest, Eesti vähene häälekaal europarlamendis, pettumus senistes saadikutes ja kogu poliitilises koorekihis laiemalt. Õige tihti küsiti: mida sa meile lubad! Teine tavaline küsimus oli: kust me teame, et sa samasuguseks ei muutu! Juhtisin siis inimeste tähelepanu sellele, et mul on juba praegu selgelt erinev programm, ma olen ainus kandidaat, kes rõhutab Eesti riigi ja rahva huvide kaitset, mitte ei keeruta õõnsaid eurojutupunkte. Just ühe sellise vestluse järel teatas sümpaatne abielupaar, kes jutu alguses plaanis valima mitte minna: hüva, said praegu just kaks häält juurde!