Usk eurosse sureb viimasena

Siim Kallas ei ütle otse välja, kas ta ise usub võimalusse minna 2011. aastal eurole üle, aga kinnitab, et usku peab olema. Tõesti-tõesti, kui meil oleks kasvõi sinepiiva suurune usk, siis saaksime panna mooruspuu kõndima.

Paraku ei usu mina, et keegi enam Eesti valitsevatest ringkondadest, Kallas, Ansip, Ilves või Laar kaasa arvatud, usuks euro tulekusse. Jutt eurost on lihtsalt nagu katkine plaat, mis ühte ja sama joru korrutab ja mida keegi ei mõista millegi paremaga asendada. Eurojutt – nüüd siis euro usu jutt – on lihtsalt jutt, mida räägitakse, sest ühtegi muud sõnumit Eesti majanduse kohta ei osata ka välja paisata.

Ometi on need sõnumid olemas. Me ei tee ju eelarvekärpeid tegelikult mitte euro pärast, vaid selle pärast, et vältida riigi maksevõimetust, võlastumist ja sattumist veelgi enam võõrast käsutajate (IMF, Euroopa Komisjon jne) käe alla.

Eurousu asemel võiks valitsus asuda looma riiklikku krediidiasutust, mis aitaks meie ettevõtlust ja sunniks Rootsi panku ümber mõtlema oma neokolonialistlikku käitumist siin riigis. Plaane on veel teisigi, avalikkust peaks nendest teavitama, mitte udutama eurost.

Aga teadagi, usk sureb viimasena. Valitsusringkondades ilmselt sureb viimasena usk euro päästvasse mõjusse.

BNS pressikonverents täies pikkuses

Eelmise nädala reedel korraldas BNS üksikkandidaatide pressikonverentsi, mida Eesti meedia mõningal määral ka kajastas. Kõige sisukama klipi tegi ERR raadiouudiste toimetus. Et infot ilma filtrita tarbida, panen siia üles lingi, millelt on võimalik näha ja kuulda kogu juttu täies pikkuses.

Kliki SIIA

“Said just kaks häält juurde”

Viibisin laupäeval Türi lillelaadal, kus jagasin inimestele oma infomaterjali ja vestlesin inimestega. Selle aja jooksul oli isiklik kontakt sadade inimestega ja ausalt öelda ei mõista ma, miks poliitikud nii harva rahvaga näost-näkku, silmast-silma kohtuvad. Laadalkäik oli üdini ja ainult positiivne.

Arvukalt oli neid, kes tulid ise juurde, surusid kätt, soovisid jõudu ja edu ning kinnitasid, et kavatsevad kindlasti minu poolt hääletada. Üks meesterahvas teatas, et tal oli see plaan nagunii, aga tal on lihtsalt väga hea meel, et sai minuga isiklikult juttu puhuda ja kätt pigistada. Taolised vestlused tõstavad moraali mõõtmatult.

Enamik inimesi olid aga sellised, kes, kui ma neil nööbist kinni võtsin, end tutvustasin ja valimistest rääkima hakkasin, ütlesid, et nad teavad küll, kes ma olen ja kaaluvad minu poolt hääletamist nagunii. Absoluutne enamus inimesi, kellega vestlesin, kinnitasid, et mitte ühegi partei poolt nad mitte mingil juhul hääletada ei taha ja kavatsevad toetada üksikkandidaati. Üks mees teatas, et kui ma oleksin mõni parteilasest kandidaat, siis oleks mind ähvardanud ketukas, üksikkandidaadi suhtes on ta aga sõbralikult meelestatud. Hmm, võibolla siiski on teatud põhjused, miks toompealasi tihti rahva hulgas näha ei ole.

Aga oli ka piisavalt inimesi, kes ei kavatsenudki valima minna. Põhjused ikka needsamad, mis on välja tulnud juba varasematel kohtumistel: valimissüsteemi vastane protest, Eesti vähene häälekaal europarlamendis, pettumus senistes saadikutes ja kogu poliitilises koorekihis laiemalt. Õige tihti küsiti: mida sa meile lubad! Teine tavaline küsimus oli: kust me teame, et sa samasuguseks ei muutu! Juhtisin siis inimeste tähelepanu sellele, et mul on juba praegu selgelt erinev programm, ma olen ainus kandidaat, kes rõhutab Eesti riigi ja rahva huvide kaitset, mitte ei keeruta õõnsaid eurojutupunkte. Just ühe sellise vestluse järel teatas sümpaatne abielupaar, kes jutu alguses plaanis valima mitte minna: hüva, said praegu just kaks häält juurde!

Valitsuskriisist

Paar sõna alanud valitsuskriisist. Mul on hea meel, et Ansip võttis kuulda Terve Mõistuse Sündikaadi nõu ja annab sotsidele kinga. Mida kiiremini lõpetada valitsuses blokki paneva jõu tegevus seal, seda parem Eestile.

Asemele kutsutav Rahvaliit on muidugi üsna heas kauplemispositsioonis. Päris kindlasti ei taha Reform minna müts näpus tagasi sotside ukse taha, järelikult peavad nad kellegi teise saama ja tema tingimustega nõus olema. Moe pärast on küll alustatud juttu ka rohelistega, aga see on pigem ilmselt Rahvaliidule surve avaldamiseks.

Seega võib Rahvaliit tulla valitsusse endale päris soodsatel tingimustel (kes teab, äkki puudutavad need ka salaleppeid justiitsvallas, kus rahvaliitlastel on palju mängus). Pole võimatu, et reform peab tegema mõned märkimisväärsed maailmavaatelised järeleandmised, et rahvaliitlased saaks maandada süüdistuse, nagu ei kaitseks nad rõhutute huve. Sellist trummi sotsid juba taovad.

Kasu oleks sotside väljavahetamisest vähemalt nii palju, et esiteks saaks Eesti endale ideoloogi asemel ilmselt kompetentsema rahandusministri, teiseks kaoks valitsusest vähemalt esialgu ära jonnipunnide kamp, kes blokeerivad kriisi ajal kõiki otsuseid.

Ajakirjanduseetikast valimiste eel

Täna võttis TV 3 üles minu kaebuse Avaliku Sõna Nõukokku seoses sellega, et Tarand on ühteaegu kandidaat ja samas TV3-s ja Kukus saatejuht. Eks TV 3 üritas eelkõige end puhtaks pesta, sest ei ole ju võimalik, et sealsed inimesed on nii meediakauged, et ei saa aru, milles seisneb probleem. Probleem on ajakirjanduseetikas ja nii kandidaadi kui väljaannete huvide konfliktis, millele tavaliselt on leitud lahendus, võttes kandideeriv ajakirjanik valimiste eel ajutiselt eetrist maha, seekord millegipärast mitte.

Tekkinud (tekitatud?) 0n väär arusaam, nagu ma oleks kitunud Tarandi peale. See on vale. Ma palusin ASN hinnangut VÄLJAANNETE KÄITUMISELE. Kogu lugu. Siinjuures tuleb rõhutada, et ma isegi ei teavitanud oma pöördumisest meediat, sest pidasin mõistlikumaks lasta ASN-il ja asjaga seotud väljaannetel teema kõigepealt läbi arutada. Nüüd seda enam muidugi teha ei saa.

Et asjasse selgust tuua, panen siia oma emaili, mille ASN-ile saatsin:

Palun Avaliku Sõna Nõukogu hinnangut Kuku raadios 24. aprillil 2009 eetris olnud saatele Nädala tegija, kus saatejuht, Euroopa Parlamenti pürgiv Indrek Tarand intervjueeris pool saateajast iseennast. Saate link http://podcast.kuku.ee/saated/nadala-tegija.

Leian, et Kuku raadio on eksinud Eesti ajakirjanduseetika koodeksi punktide 6.1 ja 6.2 vastu, mille kohaselt reklaam ja suhtekorraldusmaterjal peavad olema auditooriumi jaoks selgelt eristatud ajakirjanduslikust tekstist/pildist, ning ajakirjanikud ja alalised välisautorid ei edasta samas kanalis reklaamteateid ega kirjuta oma väljaandes oma nime all kommertstekste.

Ühtlasi palun hinnangut sellele, kas asjaolu, et Indrek Tarand juhib aktiivsel kampaaniaperioodil TV3s saadet „Targem kui 5b”, on kooskõlas hea tava ning ajakirjanduseetika normidega.

On mõistetav, et ajakirjanduses töötav inimene püüab kampaanias maksimaalselt rakendada oma positsiooni, kuid taolisel inimesel on paratamatu huvide konflikt ja sellise olukorra peab lahendama keegi teine.

Indrek Tarandi tegutsemine saatejuhina europarlamendi kampaania perioodil on ebaaus kõigi ülejäänud kandidaatide suhtes ning õõnestab meediaväljaannete usaldusväärsust sõltumatute ja erapooletute kanalitena.

Aprillimässajatele tuleb esitada uus süüdistus

Eesti Rahvuslik Liikumine nõudis juba jaanuaris, et farsiks kujunenud kohtuprotsess aprillimässu korraldajate üle tuleb sellisel kujul lõpetada ja hakata Eesti julgeolekut tõsiselt ning tõhusalt ka kohtus kaitsma.

Juba jaanuaris oli selge, et sama süüdistusega, millega prokurör alama astme kohtus kaotas, pole võimalik järgmistes astmetes süüdi mõistvat otsust saavutada. Oli ka selge, et süüdistus oli vildakas, sest Eesti riigivõim püüdis jätta muljet, et tegemist oli vaid mingi arusaamatul põhjusel tekkinud laamendamisega, mitte organiseeritud ja massilise rünnakuga Eesti põhiseadusliku korra ning põlisrahva vastu.

Nüüd, peale järjekordset häbistavat lüüa saamist kohtus, peaks prokuratuur rahvuslaste soovitusi täie tõsidusega arvesse võtma. Süüdistus peab endas hõlmama 1) põhiseadusliku korra õõnestamist ja kukutamise katset, 2) rahvusliku vaenu õhutamist, 3) varavastases tegevuses, 4) sellele kõigele ässitamises.

Eelnenud nädalavahetus näitas taas kord, et liiga paljud siinsed venelased tõlgendavad aprillimässu osalejate ja organisaatorite suhtes üles näidatud leebust Eesti riigi tahtmatuse ja suutmatusena end maksma panna ning kaitsta põlisrahva huve ja väärikust. Taoline kapitulatsioonipoliitika saab viia vaid eestlaste võõrandumisele oma riigist ning teravuste püsimisele põlisrahva ja immigrantide vahel.

Parteid tekitavad rahvas eurovalimiste tüdimust

Kolmapäeva õhtul toimus eurosaadikute valimisdebatt Rakveres Kolledžis. Aja vaimu näitas see, et väitlejaid oli täpselt kaks korda enam kuulajatest. Saalis istus neli inimest pluss korraldajad.

Moderaator Rein Sikk küsis, kas sellises seisus on ikka mõtet väitlema asuda ja mitmed riigikogujad olid juba valmis minema jalutama. Ma leidsin, et kui kohal on kasvõi üks valija, siis tuleb debatt korraldada.

Vähene rahva huvi ei ole ei korraldajate süü ega rakverelaste eripära. Viimase kahe nädala jooksul toimunud debatid ja kohtumised rahvaga kinnitavad igal pool sama asja: rahvas on eurovalimiste suhtes tülpinud, pettunud ja käega löönud.

Eurovalimiste kontekstis ollakse vihased kehtiva valimissüsteemi peale ning küsitakse õigustatult “mis mul sellest kõigest kasu” ja “mis vahet neil kandidaatidel on”.

Inimeste pettumine meie poliitilises eliidis väljendub poliitikute ja valimiste ignoreerimises. Ja miks ei peakski rahvas olema pettunud? Kui mind ei oleks eilsel debatil olnud, oleks etableerunud rääkinud ühte ja sama asju. Nad on rahul asjade seisuga, oma positsiooniga, nad ei näe probleemi immigratsioonis ega Lissaboni leppes. Eesti huvide eest võitlemine polevat üldse mingi mõistlik tegevus, võidelda tuleb nende arvates hoopis Euroopa huvide eest jne, jne. Sisuliselt on neil kõigis olulisemates küsimustes sama seisukoht, üksteisele torgatakse õelusi vaid stiilierisuste rõhutamiseks.

Ainult seetõttu, et valimistel on üleval ka tegelikke alternatiive pakkuvad üksikkandidaadid, on neil valimistel loota ka reaalset debatti ning eksisteerib võimalus anda hääl kartellivälistele jõududele. Peaasi, et inimesed pettumuse, apaatia ja huvipuuduse tõttu valimistele tulemata ei jäta. Ainult üksikandidaate valides on võimalik anda oma hääl võõrandunud partokraatia vastu.

Head ideed levivad

Juba aastaid kurdetakse, et Eesti poliitikas pole värskeid ideid. Põhjus väga lihtne: ükski poliitik ei julge hea ideega lagedale tulla, sest kardab, et konkurendid varastavad selle ära. Sotsid kurdavad tänini, et Savisaar näppas nende astmelise tulumaksu idee ära ja kuna avalikkusele pakkus selle välja partei esimees, siis muutus teema tükiks ajaks kõlbmatuks.

Minu meelest on tegu siiski väiklase lähenemisega. Ma arvan, et kui sinu poolt välja pakutud ja sulle sümpaatsed ideed lähevad võimalikult laia ringlusse ja võetakse võimalikult paljude poolt omaks, siis on see ju hea.

Seetõttu ongi mul hea meel tõdeda, et riigikogu euroasjade komisjoni esimees Marko Mihkelson on pea terve paketina üle võtnud minu valimisplatvormi! Oma paar päeva tagasi tehtud blogipostituse all “Eesti järgmised sihid Euroopa Liidus” loetleb ta ilusti üles kõik need programmilised eesmärgid, mida ma esitlesin, kui paar nädalat tagasi oma kandidatuuri välja kuulutasin. Tubli, Marko! Pole häbiasi teiste heade mõtete teostamisele kaasa aidata! Tähtis pole mitte see, kes saab kiita, vaid see, et asjad on tehtud, on ju nii?

Nii murtaksegi kartelli! Kartellil on mõtet ainult siis, kui kõik samu reegleid järgivad. Kohe, kui ilmub välja mõni kandidaat, kes esitab kartelliväliseid seisukohti immigratsioonist, energiapoliitikast, venepoliitikast, liikmesriikide võrdsest kohtlemisest ja Eesti ettevõtete huvide kaitsmisest, kaob ära igasugune mõte neid teemasid ümmarguse euromullitamise varjus maha vaikida.

Siiski, väike kahtlus mind närib. Kui vaadata, kuidas praeguse poliitilise koorekihi esindajad on senini toime tulnud teistelt laenatud heade ideede rakendamisega, siis ei ole põhjust loota, et nad suudaks midagi muud paremat korda saata, kui need ideed pea peale pöörata või lihtsalt ära lörtsida.

Ansipi järjekordne vale

Peaminister Ansip kinnitab, et Eesti on euroliidu liikmena ainult kasu saanud ja vannutab, et meil oleks praeguses maailmamajanduskriisi palju raskem väljaspool liitu olles. Kuidas on asjad tegelikult?

Eesti majanduskasv oli enne liitumist 5-6 protsenti aastas, olles ilusti taastunud 90ndate lõpu Aasia kriisist. Liitu minnes tõusis meie kasv 10-12 protsendi peale. Aga mille arvelt?
Kasv tuli Rootsi pankade ülilõdva laenupoliitika arvelt, mis sai teoks seetõttu, et rootslased uskusid meie ja oma „ekspertide“ juttu usalduse suurenemisest justkui ainult seetõttu, et Eesti on EL-is.

Viimaste aastate laenurallit poleks olnud, kui me ei oleks olnud EL-is. Oleks olnud suurem „umbusaldus“ ehk ettevaatlikkus, karmimad nõuded laenajatele, suurem omafinantseeringu nõudmine jne. Kõik see oleks tähendanud, et laenamine oleks olnud mõistlik. Majanduskasv oleks olnud jätkuvalt 5-6 protsenti aastas, ehitus- ja kinnisvarabuumi asemel oleks olnud hea kasv neis sektorites.

Kõrgelt kukkumine on ikka valusam. Buumimulli lõhkemine on võimalik seetõttu, et buum üldse tekkis. Ja tekkis ta seetõttu, et oleme ELi liikmed. Loomulikult puudutaks maailmamajanduse kriis meid ka praegusel juhul nagunii, aga me läheks sellele vastu oluliselt väiksema võlakoormaga erasektoris.

Kolmapäevasel saadikukandidaatide debatil Pärnus kinnitas rahandusminister Padar, et „üksi me sellest välja ei tule“ ja EL ning euro aitavad meid kriisist välja. Kullakesed, Iirimaa, Kreeka, Portugal, itaalia, Hispaania on riikliku pankroti äärel.

Nende majanduslangus on meiega samas suurusjärgus, eelarvedefitsiidid kolm-neli korda suuremad, riigi võlakoormad lähenemas või Itaalia puhul ületanud kogu SKP-d. Saksamaa, mis on seni maksnud kinni euro püsimise nimel kõigi nende riikide võlgu, ei suuda seda enam teha.
Nende majandus kukub 8-9 protsenti, töötuid on juba 6 miljonit. Eksport on täielikult kokku kukkunud. See ei ole seltskond, kes meid kriisist välja aitaks, pigem tõmbab meid aina sügavamale.