Miks Pärnu?

Alea iacta est!

Peale pikka kaalumist otsustasin nõustuda sõprade ja mõttekaaslastega, kes soovisid, et ma kandideeriks kohalikel valimistel. Otsustasin seda teha Pärnus, kus on mu juured: isa on põline pärnakas, Mardi ema Age suguvõsa on Pärnu linnas elanud alates 18. sajandist ehk Põhjasõja järgsest ajast. Vanaisa Enn oli samuti Pärnumaa mees, tema suguvõsa on pärit Paadremaalt. Samasse kanti sai vanavanaisa Jüri peale Vabadussõda asundustalu haavata saamise eest. Memm ja Taat puhkavad Pärnus Alevi kalmistul, kuhu on maetud ka minu noorelt surnud onu Vahur, samas rahulas on ka vanaema isa Ludvig.

Kuigi ma ise olen sündinud ja elanud Tallinnas, olen Pärnuga lapsest saati tihedalt seotud olnud. Suveks viidi meid ikka mitmeks kuuks vanavanemate juurde Sääse tänavale, kust sai kiiresti kas mere äärde või läbi pargi tollal veel eksisteerinud lõbustusparki. Veidi hiljem hakkasime suvitama Pärnumaal Varbla vallas, kus mina ja mu õed veedavad siiani oma suvepuhkuseid. Tädipoeg Enn elab ja töötab praegugi Pärnus, juhtides linna suurimat Eliisabeti kogudust.

Kõik see on muutnud Pärnu linna mulle eriliselt lähedaseks ja armsaks ning seda suurema kurvastusega vaatasin pealt, kuidas seal nii nagu mujal Eestis muutus valitsemine järjest jõhkramaks varastamiseks ja ülbitsemiseks nende poolt, kes peaks linna hea käekäigu eest hoolitsema nende vastu, kes linna tegelikult kannavad.

Niisiis otsustasin juba suvel, et kui ma üldse sügisestel valimistel kandideerin, teen seda Pärnus.